#32 : Pontiac Firebird 3.4 V6 1993a
Pontiac Firebird on mul sellel aastal juba viies ameeriklane. Kas olen järsku pöördunud USA raua usku? Kindlasti mitte. Jah, sealpool lompi on ehitatud põnevaid autosid, aga kuidagi eurooplaste ja jaapanlaste vastu nad väga nagu ei saaks.
Põhiline häda, mis vähemalt minu arvates ameeriklasi saadab, on see õnnetu ja odav sõitjateruum. Istmed katame nahaga, lisavarustust viskame peale lausa kahe ämbriga aga jumala eest, ärme proovi seda kõike kuidagi ilusaks teha (ok, on erandeid). Ja mida rohkem odavat plasti, seda uhkem. Naginad? Loomulikult, õige USA auto peab ikka seest korralikult nagisema.
Aga on üks asi, millele teised tootjariigid peavad alla vanduma, on mootori hääl. Seda eelkõige V8 puhul, aga nii mõnigi V6 suudab samuti mõnusalt löriseda ja sellega kõrvadele kenasti pai teha. Isegi täiesti suvalised sedaanid ja universaalid nurruvad sealpool lompi mõnusalt. Jah, mõningad Euroopa autod teevad ka siiski mõnusat müra, kuid häda on selles, et vähemalt uuena on nad suurele osale ostjaskonnale kättesaamatud.
Kuidas siis jälle ameeriklane?
Tegelikult oli plaan auto järjekorranumbriga #29 ehk Buick Riviera raha vastu vahetada. Ja isegi oli huvilisi, kuid paraku ei saanud teda ühel lihtsal põhjusel näitama minna – päev peale müügikuulutuse üles panekut (või õigemini lausa samal öösel) lasid pätid tal katalüsaatori rotti. Selle kohta võib lähemalt lugeda siit.
Ja no kuidagi ei viitsinud selle jandiga tegeleda ning lasin potentsiaalsed ostjad minema. Tuli ka üksjagu huvitavaid vahetuspakkumisi, kuid need takerdusid sama jama taha. Lisaks olin vahepeal soetanud ühe Alfa Romeo, mistõttu unustasin vahepeal Riviera täiesti ära. Liikluskindlustuse lõppemise teade postkastis tuletas aga selle auto olemasolu taaskord meelde ning ühtlasi tundus lõpuks mõistlik ta millegi järgmise vastu vahetada.
Tutvumisportaal auto24 peidab endast ühte pisikest linnukest, mis muudab kogu saidi koheselt automeeste tinderiks – „vahetuse võimalus“. No ja siis surfad need mõned huvipakkuvad variandid seal läbi. Kui ikka vahetada tahad, siis pead ise ka aktiivne olema ning teinekord ka esimese sammu ise tegema. Seega svaipisin lausa kaks autot paremale (vist on tinderis paremale? Olen paar korda ikka kõrvalt näinud, kuidas see värk käib) – Smart Roadster Coupe ja Pontiac Firebird.
It’s a match
Smardi omanik ilmselgelt ei pidanud mind piisavalt atraktiivseks ning ei vaevunud isegi vastama. Pontiac’i omanik aga oli isegi deidist huvitatud. See muidugi tähendas seda, et mina teen välja ning maksan vahetusel ka peale. Nii nagu ilmselt seal päris tinderis, kus pildid ei lähe reaalsusega kokku, oli sama lugu ka käesoleva kohtinguga. Fotodelt ei tundunud Pontiac just liigselt ahvatlev, aga päris elus polnud sellel preilil vigagi.
Järgmine küsimus oli muidugi see, kas vastaspool ka mingisugust atraktiivsust sellest kohtingust leiab. Päeva lõpus olid ikkagi mõlemad tantsupartnerid pisut vanad ja väsinud ning ega ilmselgelt liialt palju kosilasi enam ei leidunud. Seega paar kangemat napsu ja teeme selle asja ära? Seda enam, et mina maksan!
Mingil hetkel läks asi juba hooplemise peale, et kellel rohkem vigu küljes on. Selles mängus tulin aga ilmselgelt oma Rivieraga võitjaks – seda listi juba andis ületada. Kuid vähemalt läks Buick normaalselt võtmest käima. Umbes tunnise jutustamise, proovisõitude, suitsetamise ja jutustamise pärast vahetasime võtmed, registreerisime autod telefonide teel ringi ning kohting leidis oma oodatud lõpu. Sai nagu asjatatud, aga ilmselt liigselt rahulolevana kumbki osapool koju ei läinud.
No ega ei saa käima
Ega ühe vana daami liikuma ajamine nüüd teab mis lihtne polegi. Esmalt sööda peotäis tablette sisse, määri erinevate liigeste salvidega kokku ning vajadusel torka veel pöial sinna samusesse. Ühesõnaga Firebird oli kannatanud korduvate ajuinfarktide all, mistõttu külmkäivituse mootor ei töötanud ning tühikäigu pöörded polnud ka päris õiged.
Kaasavaraks sain veel kolm erinevat aju, millega igaühega teatud funktsioonid pidavat toimima ja teised funktsioonid jällegi mitte. Seega tuli käivitamise ajal pisut gaasi peal hoida, et ta tööle läheks. Ning et see Pontiac ka tööle jääks, siis oli mõistlik pool minutit pööret peal hoida. Ei tundunud selline lihtne asi, mille parandamisega ma iseseisvalt kodus hakkama saaksin.
Kuid muus osas polnud nagu hullu. Esimese parema õõtsa puksid vajasid veel vahetust ning kerel leidus kerget roostet ja muid iluvigu. Aga muidu sõitis nagu auto ikka. Tegelikult olin isegi üllatunud selles küllaltki konkreetses juhitavuses. Kui sa ikka ootad, et on s*tt sõita ja siis selgub, et e olegi, no siis ei olegi nii s*tt lugu ju. Tegelikult oli isegi päris äge. Seda enam, et see 3.4 liitrine V6 oma hämmastava 109 kilovatiga tegi küllaltki ägedat häält ja liikus märksa erksamalt, kui sellest hobujõudude hunnikust oleks osanud eeldada.
Mis asi see Pontiac Firebird siis on?
Kuigi kõigi kirjade järgi peaks ta olema sportauto, siis euroopa ja jaapani standartide järgi ta selleks justkui ei kvalifitseeruks. Jah, ta on edeva välimusega kaheukseline kupee. Jah, istmed on madalal ja mootori hääled on õiged. Aga kurvidesse ta ikkagi päriselt ei sobi. Muskelauto kategooriasse ta samuti ei sobi, sest kapoti all on kubatuuri pisut liiga vähe.
Mu enda jaoks tundub ta jääma sama ajastu Ford Probe ja Chevrolet Corvette vahele. Pigem natuke rohkem sinna Probe poole, kuid mitte liiga lähedale. Tänaseks on nad meie liikluspildist peaaegu täiesti ära kadunud ning tunduvad sama eksootilised, kui mõne 90-ndate ärika poolt imporditud eksemplarid. Okei, täna saab kindlasti tähelepanu vähem ning selle autoga ringi sõites ei paista sa sama rikas, kui metsavaraste ja maffia hiigelaegadel.
Mulle isiklikult meeldib kõige rohkem Pontiac Firebird’i teine generatsioon – see näeb tõsiselt äge välja ja kuulub kahtlemata ehedate muskelautode kategooriasse. Kolmas põlvkond on ka tuus ning kogub juba hoogsalt hinda. Neljanda põlvkonna eest tuleb täna samuti juba pigem viiekohaline number letti lüüa. Seda aga ainult juhul, kui seisukord on viisakas ning kapoti all peidab end 5.7 liitrine V8.
Jälle need kilovatid hambus
Taaskord hämmastab mind see pisike fakt, et ameeriklased ei suutnud hoolimata suures kubatuurist mootorist eriti palju kilovatte välja võluda. Võtame kasvõi näitena selle sama Ford Probe, mis siit juba läbi käis – 2.5 liitrit töömahtu V6 asetuses ja kilovatte 122. Firebird vastab peaaegu liiter suurema mootoriga aga võimsus piirdub 109 kilovatiga (ei, Probe ei ole tegelikult ameeriklane, sest kapoti all olid Mazda mootorid ja üldse ligi 70% autost oli puhas Mazda).
Burgerimehed ise väidavad, et suure kubatuuri ja vähese võimuse tulemusena peaks mootorid olema töökindlad ja pikaajalised. Jah, ülesehituselt on nad lihtsamad kindlasti. Aga kas ka kauem vastu peavad? Pisut kipun selles ikkagi kahtlema. Võta või sama ajastu Mersud-Volvod, mis on tänaseks paarkümmend ringi ümber maakera maha vuranud. Kilovatte on kubatuuri kohta rohkem ja ikka kestavad. Ja kokkuvõttes võtavad vähem kütust ka veel.
Siiski, siiski… Päeva lõpus suudavad need samad ameeriklased ikkagi nii mõnusalt lõriseda, et hobujõudude puudumine, pisut mannetud sõiduomaduse, kehvemapoolne interjöör ja üleüldine vilets koostekvaliteet on täiesti teisejärgulised. Emotsioon loeb rohkem, kui numbrid!
