Saab 900 S – kadunud maailm

#35: SAAB 900 2.0 R4 96 kW ’97

Alles justkui oli jaanuar ja nüüd on äkitsi käes märtsi lõpp. Aga mis kurat sellest veebruarist sai? Millal see veel jõudis mööda minna või jäi ta see aasta täitsa vahele? Täielik müstika… Samas vaatan, et justkui olen veebruaris endale ühe auto ostnud – Saab 900 – palun väga, omanikuvahetus 18.02.2022. Seega pidi veebruar ikka vahepeal eksisteerima. Või siis on lihtsalt reptiilid ja sooroslased jälgede segamiseks maanteeameti registrisse vastava kande teinud.

Kui nüüd pläma kõrvale jätta, siis tegelikult on ju kuu aega kooselu märkamatult täis saanud ning isegi veidi peale tiksunud. Esimesena andis sellest märku kuuks ajaks peale tehtud liikluskindlustus, mis sai lihtsalt otsa. See on ka paras indikaator, et auto on juba natukene liiga kaua käes olnud. Ega siis midagi, tuleb uus lihtsalt peale teha ja kiirelt müügikuulutus valmis vorpida.

Kuidas ta sõidab?

Kaks liitrit töömahtu, turbot ei leia kapoti alt isegi parima tahtmise juures, sest seda lihtsalt pole ning ütleks, et isegi paras kogus kilovatte – lausa 96. Kuid kogu see kompott tundub rahuliku kulgemise juures õige pisut uimane. Esimene käik on justkui eriti mannetu – tallad peale ja kiirus märkimisväärselt ei kasva. Teisega juba nagu lippaks pisut paremini…

Tegelikult pole ta nii uimane midagi – lihtsalt see mootor nõuab pöördeid. Ehk alla 3000 väga midagi ei juhtugi. Kui nüüd vanuriga pisut agressiivsemalt ringi käia ja peale tallata, siis lippab ta küllaltki vilkalt. Kuigi turbo oleks kindlasti väga-väga palju abiks ning lisaks särtsu ja vürtsi. Selle fööni olemasolu või tema puudumine muidugi kajastub ka järelturu hinnas.

Sõidumugavusele ei saa just midagi liiga palju ette heita. Saab 900 ei pirtsuta liigselt pealinna kehvade tänavate üle. Ta ei raputa ega värise – pigem on auto mõnusalt pehme. See muidugi omakorda tähendab, et kurvides pole nii lõbus. Kere kaldumist on üksjagu ning ega need istmed ka just külgtoe pakkumisega eriti hiilga. Need samased istmed on küll pehmed ja enamvähem mugavad, kuid tunduvad kuidagi ebamäärased. Viie punktise skaalal jagaks hindeid tugeva kahe ja poole punkti jagu.

Isteasend ise on küllaltki viisakas – reguleerimisvõimalusi just mustmiljon pole, aga ebamugavuse üle ka kurta ei saa. Küll aga häirib pisut pedaalide asetus. Sidur ja pidur asetsevad kuidagi kahtlaselt lähestikku ning õige sõidujalatsi valik on oluline. Mõned korrad sattusin rooli taha oma suure-tallaliste talve-roobadega ning siis kippusid mõlemad pedaalid korraga alla minema. Puhtalt harjumise värk, ma ütlen. Kuigi veidi segab.

Sisemuse ebaloogika

Kui juhi ukse lahti rebid, siis seest tundub ta esimese hooga nagu iga teine auto – rool on olemas, pedaalid, nupud, kangid ja istmed. Isegi aknaid leidub igas suunas. Sellest süüteluku asukohast ja tema eripäradest kirjutasin juba eelmises postituses ning sellel hetkel rohkem ei peatukski. Kuigi ma tean, et ta asub seal keskel, siis ikkagi kipun edutult võtit vastu rooli sammast torkima, kuniks meenub õige asukoht.

Keskkonsooli nupumeri tundub ka pigem loogiline – ainus äramärkimist vääriv lüliti on ehk Black Panel, mille vajutamise peale tahhomeeter kukub nulli, suurem osa igasugusest valgustusest kustub ning nähtavale jääb spidomeeter ning mõningate üksikute nuppude taustavalgus. Omamoodi äge featuur, mida ma üheski teises autos varem kohanud pole.

Ja siis need elektriliste akende lülitid… Vot sellest ma ei saa aru, miks taoline lahendus on tehtud. Jah, ühte pidi on äge, et teeme kõike teistest tootjatest erinevalt, kuid kasutusmugavus on pigem allapoole arvestust. Need asuvad käsipidurist veel omakorda tagapool ning nende näperdamiseks vääna või õlg liigesest välja. Ergonoomikast pole siin haisugi.

Loomulikult on vaja pisut veel veiderdada nende akende lülititega – esimeste klaaside tõstmiseks/langetamiseks tuleb nuppe kiskuda mootori poolsest suunast ning tagumiste klaaside jaoks omakorda pagasiruumi suunast. Ehk lülitid on omavahel peegelpildis. Tundub jube loogiline? Siis on veel üks nupp, millest saab panna lae lampe põlema – ühes suunas vajutades süttivad esimeses reas istujate tulukesed ning teises suunas nii esirea kui ka tagarea valgustus korraga. Aga selle nupu asukohta poleks ma vist suutnud ka mitte pekstes välja mõelda – süüteluku kõrval…

Kulud ja töökindlus

Kuuajane kasutusperiood annab muidugi väga täpse ja detailse ülevaate ühe auto ülalpidamiskuludest. Seda enam, et tegemist on 25 aastat vana eksemplariga ning finantsilised väljaminekud sõltuvad suuresti eelmiste omanike tegemistest või tegemata jätmistest. Kuid töökotta pole ma pidanud raha viima, sest lihtsalt pole vajadust olnud – kõik töötab ja toimib ning midagi katki pole.

Noooh, kui ikkagi otsida, siis tegelikult midagi leiaks. Eelmise omaniku sõnul pidavat konditsioneeri torud lekkima. Kuna planeeritud kooselu on küllaltki lühike, siis finantsilises vaates selle vea likvideerimine lihtsalt ei ole mõistlik. Raha tuleb küll seina seest, aga ilmselgelt käin ma vale seina taga kraapimas, sest automaat ei kipu suurt midagi välja köhima. Ja tegelikult ju tahaks vahepeal süüa ka. Võibolla isegi prouale aegajalt lilli koju tuua. Lastega on samas lihtne – mänguasju saab ju jõulude ajal ning korra aastas on neil ka sünnipäevad.

Hämmastav on muidugi see, et nii vana auto ei kolise ega plärise. Igasugused naginad praktilised puuduvad. Salongis midagi katki ei ole ning kõik töötab nagu peab (okei, elektriliste peeglite kaitsme peaks üle vaatama). Liikluskindlustuse peale kuluvad numbrid on pigem pisikesed ja ka tanklasse pole liiga tihti asja. Täpset kütusekulu paraku ei oska välja tuua, kuid puhta linnasõidu jooksul kogutud kilomeetrid ja sinna juurde silmanurgast jälgitud hodomeetri näitu võrreldes võiks tarbimine jääda umbkaudu 10 liitri kanti saja kilomeetri kohta.

Üsna tihti aga unustatakse kulude sekka arvestada sõiduki hinnalangus. Saab 900 puhul pole see muidugi eriti teema, kuna nende hinnad on vaid väga napilt neljakohalised. Turboga variandi puhul võib esimeseks numbriks olla suisa kaks või kolm. Seega kui autot vähegi korras hoida, siis mingisugusest hinnalangusest enam juttu olla ei saa. Mu perevanker, ehk Range Rover, suutis näiteks esimese viie aastaga ligikaudu 100k turjalt maha raputada. Seda küll õnneks mitte minu omanduses…

Saab 900 ja emotsioonid

Nonii, kas olen siis kaldunud pöördumatult Saabi usku? Pigem vist siiski mitte. Jah, ta on omamoodi äge aparaat. Need kõiksugu veidrad kiiksud annavad ühele autole korralikult iseloomu. Ja veidruseid tal jagub ning õnneks pole need häirivad ega tüütud vaid pigem isikupärased.

Sõita on temaga küllaltki mugav ja pehme, kuigi mingil arusaamatul põhjusel tundub 900 seest kitsas. Aga see on puhtalt tunnetuslik teema, sest tegelikult ruumi jagub ning suutsin isegi edukalt ka lapsed tagaistmele oma turvatoolidega ära paigutada (esimese põlvkonna Cayenne läks omal ajal just sel põhjusel müüki, et pätakad koos toolidega ei mahtunud sisse ära).

Kuid kas ostaksin kunagi veel mõne Saabi? Ilmselt küll. Kas siis mõne 80-ndatel toodetud eksemplari või siis midagi päris viimastest mudelitest. Märksõna aga oleks kindlasti „turbo“. Mingisugune omapära sellel kadunud automargil ikkagi on.

Teostamata fantaasiad

Enamasti juba auto ostuhetkel käib peast läbi korralik nimekiri asju, mida tahaks kohe ära teha. Sama lugu oli ka Saab 900 puhul ning enamjaolt olid nendeks erinevat iluvigade likvideerimised. Esistange tahaks saada pisut värvi, esimesed suunatuled vesilihvi ja poleerimist/lakkimist. Parempoolsel tagumisel uksel haigutab üks mõlk koos kriimuga, mille saaks isegi ehk kergema vaevaga likvideeritud jne.

Kuid nagu mainisin, siis selle aasta veebruar läks kuhugi kaduma. Takka pihta ka enamus märtsist. No ei tea ega saa aru mis juhtus. Ja garaaži toimetama ma temaga ei jõudnudki. Isegi elektriliste küljepeeglite kaitse on senimaani veel vahetamata… Kole piinlik lugu. Aga aeg on nüüd seal maal, et tuleks hakata vaikselt järgmise auto suunas liikuma. Seega, äkki kellelgi on üks Saab 900 puudu?

Seekordsed pildid klõpsis taaskord kokku Daaniel Roos. Kui tunned, et sul on autost ilusaid fotosid vaja – kas õhtul voodis sirvimiseks ja parema une saamiseks või müügikuulutuse kokku vorpimiseks, siis tasub see tegelane sotsiaalmeedia avarustest üles otsida.

---

Ise aga kogun ilusama une saamiseks laike oma 100auto sotsiaalmeedia kanalil.