KIA Sportage – kõige parem auto, mida raha eest saab?

#43 : KIA Sportage 2.0 CRDi 103 kW 2007.a

Kas sul tuleb tihti ette, et tekib üks loll mõte ning tead, et midagi head sellest ei sünni. Aga teed selle ikka ära, sest tahad lihtsalt näha, mis saab. Mul igatahes kipub seda kangesti tihti juhtuma. Enamasti tekib sellest loomulikult mingisugune probleem, kuid kõik probleemid on pigem ajutised. No kui endal just jalga päris maha võtma ei hakka või kui ei proovi hapet juua… Samas need kõikvõimalikud jamad teevad elu jälle pisut huvitavamaks. Mitte, et mul muidu just ülemäära igav oleks.

No vot. Eks selle KIA Sportage lugu on suht samast ooperist – värvi all kobrutas päris mitmes kohas rooste, mootor veidi puterdas ja pealekauba on ta üks tõsiselt inetu auto. Mitte selline Fiat-Multipla-level-äge vaid lihtsalt hallilt ja igavalt inetu. Samas enese õigustuseks võin öelda, et raha eest ma teda ju ostma ei läinud. Ikka see vana hea autovahetuse loterii.

Ehk mul oli parasjagu kärutamiseks üks musta värvi 2004. aasta Volvo V70 ning kui kuuajane sõiduperiood täis saama hakkas, läks see müüki. Üsna kohe pakuti vahetuseks antud loo peakangelast. No kas ikka on vaja? Kole nägu öö, diisel ja veel manuaalkastiga – täpselt kõik need parameetrid, mida ühe auto juures väga näha ei tahaks. Loomulikult on vaja!

KIA Sportage mk2

Kunagi ammu-ammu, kui veel helistamiseks tuli jalutada telefoniputkasse, internet käis läbi dial-up modemi, viikingid käisid Normandiat rüüstamas ja mõnes piirkonnas siblisid veel viimased dinosaurused ringi (loe: 90-ndate teine pool), nägin pisikese poisina ajalehtede vahel KIA Sportage esimese põlvkonna värvilisi reklaampilte. Ja mulle päriselt meeldis see auto seal piltide peal – kuidagi kompaktne, ümar ja nägusa disainiga. Lisaks veel loomulikult ju maastur!

Ja kui päris aus olla, siis ei tundu ta mulle isegi täna kuidagi pläss või kole. Aga siis aastal 2004 hakati tootma teist Sportage põlvkonda. Mis täpsemalt juhtus? Kas KIA disaineritele hakkas järsku tunduma, et SSangYong lööb maailmas meeletult laineid ja naudib uskumatult kõrgeid müüginumbreid? Et äkki peaks siis ka midagi sama seksikat kokku joonistama? Mis asi siis tingis sellise disaini? Ma tahaksin tegelikult päriselt teada…

Igatahes 2004. aastast alates hakkas ta tootmisliinidelt maha jooksma ning tänavatel möödakäijate silmi veritsema panema. Kui esimene põlvkond oli vähemalt maastikul küllaltki suutlik, siis õnneks uue mudeliga see viga parandati, sest noh, kellel sinna loodusesse ikka vaja ronida on. Kusjuures esimene Hyundai Tucson jagab Sportage’ga täpselt sama platvormi aga on pisut vähem inetu.

Minu jaoks üllatusena pakuti talle kapoti alla lisaks 2-liitrisele bensiinimootorile ka 2.7 liitrist V6 ottomootorit. Diisleid oli valikus vaid see samane kahe-liitrine, mis minu eksemplarilgi. Lisaks nelikveole sai tahtmise korral teda tellida ka esiveolisena. 2008-ndal aastal toimunud facelift’i käigus läksid aga need muidu nii kaunid mustast plastist stanged värvi alla (kerega samasse tooni). Õnneks selle õuduse toomine lõppes juba aastal 2010. Kui nüüd varasema jutu juurde veel midagi positiivset lisada, siis tegelikult oli töökindlus tal väga hea. Päriselt.

Kohtumine kaunitariga

Alustuseks sain ma telefonikõne, milles siis loo kaanestaari Volvole vahetuseks pakuti. Seejärel maandus meili peale ports ebamäärase kvaliteedi ja pildistamisnurkadega fotosid. Kuigi olin ise pigem kõhkleval seisukohal, siis teine osapool oli vahetusest äärmiselt huvitatud – tema naisele pidavat see V70 pildi pealt nii väga meeldima, et ta on nõus kohe kusagilt Karksi-Nuiast kohale sõitma hakkama.

Tagantjärele mõeldes valdas mind umbes selline tunne nagu noorel tütarlapsel kusagil peol, kus üks noormees energiliselt ja entusiastlikult vahekorda peale pressib – ise nagu eriti ei tahaks aga no teine on nii pealetükkiv. Ja lisaks on ta juba ju kummi ka peale pannud. Ah aja see asi siis ära… Ehk mingid tunnid hiljem oli KIA Sportage juba pealinnas.

Nagu arvata võib, siis erilist vajadust teisele osapoolele oma Volvot üles kiita polnud. Pigem tuli ise leiutada põhjuseid, miks mul seda „kaunitari“ kangesti vaja on. Samas seda marki autot pole mul ju varasemalt olnud. Vigase pihusti leiab ka ehk romulast mõistliku raha eest ning peale pesu ja remonti on ta äkki rohkem eurosid väärt, kui mu Volvo? Igatahes hetk hiljem olid kiired sõrmed juba telefonis omanikuvahetuse ära vormistanud.

Pihustite vahetus on odav lõbu

Kui üldiselt need sõiduomadused tal just kõige hullemad polnud, siis see mootori katkumine teatud pöörete juures häiris küll. Seega sai kohe esimese asjana Feliksi juurde mindud (Carmaint OÜ). Vaataks arvutiga üle, kas asi on ikka pihustis või teeb seal miski muu asi hoopis pahandust. Ja kui pihusti viga, siis täpsemalt millise, et seda romulatest taga ajama hakata.

Kompuuter näitas tõe poolest, et neljas pihusti on punases. Lisaks polnud ka teise silindri oma just kõige paremas seisus. Romula lahenduse mõtte laitis aga Feliks maha. Uurisin pisut internetist ning selgus, et Diislikeskuses oskavad nad teatud pihusteid ehk isegi parandada/taastada. Mis seal siis ikka, aeg kirja ja lähme vaatame, mis siis saama hakkab.

Koht ise oli peen ja viisakas ning jättis väga asjatundliku mulje. Peagi pandi kõikvõimalikud diagnostikaseadmed külge ning uuriti põhjalikult mootori tervis üle. Diagnoos oli täpselt sama – teine ja neljas pihusti tuleks vahetada. Ja tegelikult tuleks kõik neli ära vahetada. Remontida neid paraku ei saa. Koos varuosade ja töörahaga pisut üle 1600 euro… Opaa! Seda on umbes täpselt pool väga korraliku eksemplari turuhinnast…

Kõige lühemat aega omatud auto

No vaata kust nurga alt tahad, aga no see teise põlvkonna KIA Sportage ei ole teps mitte ilus auto. Mingit sõidunaudingut ta ka ei paku. Sisedisain ja istmed ei kipu samuti erilist eufooriat tekitama. Kõik on kuidagi liiga lihtne, odav ning plastmassine. Siis veel lisaks see värvialune roostemullitamine ja pihustite jama. Ainult mingil täiesti arusaamatul põhjusel meeldis ta lastele väga. Igatahes sellise agoonia talumine ei tundunud kuidagi mõistlik ja juba kuuendal omamispäeval läks müügikuulutus üles. Kõik vead sai loomulikult ka kenasti kirja pandud.

Üllatusena sain kohe järgmise päeval telefonikõne, et sooviks masinat näha. Ta oli küll turul ainus diiselmootoriga eksemplar, kuid siiski tundus nii kiire huvi pisut uskumatu. Aga mis seal siis ikka, eks tuleb auto ette näidata. Kohtumispaigaks oli Ülemiste keskuse parka, kus kaks tüüpi pisut peenema maasturiga ette veeresid. Sportage vaadati küllaltki põhjalikult üle ning tehti ka proovisõit.

Isegi see mootori katkumine ei tundunud neid ülemäära häirivat (no eks see oli ju kuulutuses kirjas ka). Tegelased pidasid pisut aru ja siis tulid hinda tingima. No aga päriselt – ma ei taha temaga koju niikuinii tagasi minna. Eks siis teeme numbrid õige pisut väiksemaks. Autot taheti kindlasti saada ostu-müügi lepinguga (millega ma reeglina nõus pole), kuna see pidi riigist välja rändama – täpsemalt siis Ukraina rindele. Rindele muda sisse ning mürsukildude vahele. Ja ma olin ta veel piinlikult nii seest kui väljast täiesti puhtaks kasinud…

Järgmisel päeval maanteeametist kontrollides oli tõesti auto arvelt maas ja märgitud riigist väljarännanuks. KIA Sportage oli minu jaoks omamoodi rekord ehk siis kõige lühemat aega omatud auto. Ostu ja müügi vahele jäi täpselt seitse päeva. Aga see ei olnud kindlasti selline aeg, mida jubedalt taga nutma jääksin. Eks ta üks paras käkk oli. Töökindel ja murevaba (kui see pihustite osa välja arvata), kuid täiesti emotsioonitu, igav ja inetu…

---

Facebook & Instagram