Volvo V70 – jah, hea ja praktiline, aga… igaaaav!

#42 : Volvo V70 2.4 D5 120kW 2004a

Vot selle Volvo mudeliga on mul väga kahetised tunded. Ühtpidi on tegemist väga mugava ja praktilise sõidukiga aga teisest otsast karjub ta sulle kõva häälega otse kõrva: „Igaaaaaaav…“. Paned ta lukku ära ning jalutad trepikotta aga ta ikka karjub. Jala kolmandale korrusele kõmpides kuuled veel endiselt, kuidas see Volvo V70 õues röögib – ikka igav ja igav. Või siis on see hoopis hääl minu peas?

Kuidas siis selline sõiduk ikkagi mu hoovi sattus? No loomulikult ikka vahetus puhtalt vahetuse pärast. Just olin saanud oma hundi lambanahas FB marketplace’i ja vist isegi tutvumisportaali auto24 üles panna, kui tekkis vahetuspakkumine. Vastu vaatas sealt üks 2004 aasta musta värvi automaatse käigukastiga igavus. Ja läbisõitu oli ka suisa üle 440 000 kilomeetri. No kurat. Selline läbisõit… Aga samas automaatkast. Lihtsalt ahvatlev kombinatsioon.

No ilmselgelt vahetasin, sest muidu seda autot poleks ju siin blogis. Ja teisalt tahtsin teada, kuidas on ikkagi ühe Volvo tervis sellisele poolele miljonile läheneva läbisõidu juures. On ta veel kasutatav või kohe tuberkuloosi surev vanahärra, kelle surma pärijaid juba paar aastakümmet oodanud on. Sest pärandina saadav kolmetoaline mustamäe korter oleks ju likviidne kraam.

Oli see siis nüüd mõistlik otsus?

Ega ma nüüd ise ka ei teadnud, kas selle vahetuse üle rõõmustada või kurvastada. Tänu oma ummikuterohkele liikumistrajektoorile igatsesin automaatset käigukasti. Sest Pärnu maantee viaduktil on paganama tüütu tipptunnil seda sidurit libistada. Väike jalalihase trenn on küll alati kasulik, aga kui vasak pool on oluliselt rohkem musklis võrreldes parempoolsega, siis see näeb ka omamoodi veider välja. Ja lisaks on sport vastik ning väsitav.

Samas polnud auto konditsioonile suurt midagi ette heita. Kõik nagu toimis ja töötas, kui valet tooni ning olematu ekraani valgustusega meediasüsteem välja arvata. Ja ta ei roostetanud ka kusagilt! Võrreldes näiteks sama ajastu Saabidega on ikkagi Volvo korrosioonikindlus omast maailmast. No aga tegelikult – vaata korra liikluses ringi ja kas sa näed roostetavaid Volvo-ronte? Isegi mõne BMW E39 kõrval parkimine ei nakata teda roostega.

Aga ma ei ole eriline universaali fänn. Okei, mõned autod on küll just selles kereversioonis kõige ägedamad aga suures plaanis on tegu ikkagi matuseautoga. Perevagun. Ma lihtsalt ei suuda samastuda ühe pereisaga, kes on vorpinud valmis kolm last ning kogu nende kraam tuleb mingil imeväel veel pagasiruumi mahutada. Ja turvaline peab olema! Sest Volvo on ju turvaline! No okei, tegelikult on ta tõesti päriselt ka turvaline. Palju aastaid tagasi elas mu vend S60 roolis koos autotäie rahvaga üle maanteekiirusel küljepealt sissesõidu ning üllataval kombel keegi viga ei saanud ning Volvo avariipoolsed uksedki käisid veel lahti.

Diiselmootor las lagiseb…

No ja siis see diiselmootor… Mulle meeldib bensiini lõhn. Mulle meeldib, kui sujuvalt ta töötab. Ja kui hääletult ta töötab. Aga diisel? Tankimiseks pead lehma seemenduskindad tõmbama õlgadeni, et pärast käed ei haiseks. Ja siis see plagin… Jah, kütust kulub vähem. Jah, väändemoment on võimas ja hea. Aga no kui sa kogu oma autopargi peale läbid aastas vähem kui 20 000 kilomeetrit, siis milleks kogu see jama. Midagi seal lendab, siis tambid kogu oma tankurivõidu kordades kinni.

Ma saan aru, kui sa künnad maanteid nagu meil mõni riigikogulane – tonn kütust kuus – siis on diisel igati teemas. Aga kui suurem osa sõite on linnas? See lagin, vibratsioon, hais, ummistunud moodsad tehnikavigurid – see lihtsalt ei ole seksikas. Kindlasti tuleb mõni nägus neiu su juurde, et: „Oo.. sa sõidad masuudiga. Palun pane kohe üks beebi mu kõhtu“. Aga noh, see ilmselt on mu personaalne kiiks ja tegelikult on diiselmootor parim asi üldse, mis kunagi leiutatud. Traktoril…

Kuid Volvo V70 2.4 liitrine diiselmootor oli läbinud juba üle 440 000 kilomeetri. Seda on palju. Ikka väga palju, arvestades, et keskmise eestlase arvates ei tohiks läbisõit kunagi üle kahesaja kilo ulatuda. Ja kui mingil põhjusel peakski ta sellest verstapostist mööduma, siis saab ju vajadusel „pisut“ tagasi kerida. Hoolimata pöörasest läbisõidust käivitus ja sõitis minu Volvo eeskujulikult. Seega korraliku hooldamise puhul on pool milli ühele V70 vaid nuusata.

Volvo V70 on ju tegelikult mugav?

Hetkel tundub, et kõik diisel-autode omanikud said tegelikult põhjendamatult pihta. Ja tegelikult sai ka vaene Volvo justkui ilma asjata siunata. Ega ta meie turul ju põhjuseta nii populaarne pole. Miks teda siis nii usinalt ostetakse ja korralikud eksemplarid turult minutitega kaovad? Märksõnu on täpselt neli: mugavus, praktilisus, ruumikus ja töökindlus. Kui need elemendid on olulised, siis selle igavuse faktori võib suhteliselt kerge südamega alla neelata.

Volvo V7 istmed on tõsiselt mugavad. Nende peal on ka päriselt mõnus istuda ja pikal maanteesõidul diislitossu välja lasta. Ainuke häda on selle naha kvaliteediga, mis tuleb eriti esile heleda sisu puhul. Ei teagi, kas on tegu kehva materjaliga või omaniku leige huviga nahka hooldada. Igatahes kipuvad need istmed usinalt pragunema ja enamuste sõidukite sisud näevad maru kulunud välja.

Juhitavus on okei, tagumises reas on ruumi ka mõnusalt ning pagassi saad vajadusel panna päris mitu eks-ämma korraga. Üldiselt on varustus ka küllaltki rikkalik, kuna need autod maksid uuena palju. Kere ei roosteta, mootorid ei kipu sind tee peale jätma ning turvalisuse osas on Volvo alati igasuguste testide eesotsas eputanud. Ja mis põhiline – ta ei roosteta juba kahe ööpäevaga su parkimiskohale ära. Kuid tal on üks suur viga (mis jääb küll selle igavuse varju) – pöörderaadius on meeletu. Kitsastes oludes on see ikka üks tõeline nuhtlus.

Mis tast siis sai?

Ühele Volvo-ostu huvilisele sellest sissekandes nüüd ilmselt suurt abi küll ei olnud. Mootorivalikuid, tehnilisi parameetreid, tüüpvigasid ja muud igavat kraami ei viitsinud seekord välja kaevata. Ja samuti ei viitsinud ma selle auto lakikihi kallal poleerimisaparaati kasutada. Aga hooldus sai ära tehtud ning ka kliimasüsteem üle käidud. Pisut vähe-üllatuslikult tüdinesin sellest autost juba mõne nädalaga.

Ja kui masin enam ei eruta, tuleb ta turgu panna. Puhtaks, sprei-keraamika peale, viisakamad pildid ning müüki. Päev hiljem tuli juba vahetuspakkumine ühe pisut inetu „maasturi“ vastu. Vahetushuviline väitis, et talle naisele see Korea käkk ei meeldi, aga vot Volvo pildid ajasid kihevile. Taaskord vahetus puhtalt vahetuse pärast. Ja et äkki uus ei ole nüüd nii igav? Kes iganes selle Volvoga ära sõitis, pärandas ta juba mõni nädal hiljem uuele omanikule. Ei tea, kas auto ei meeldinud või siis oli oportunistist ärikas. Aga kas minu järgmine masin oli tegelikult vähem igav?

Soetatud: 16.01.2023

Edasi pärandatud: 07.02.2023

Omamisaeg: 23 päeva

Aga kui tahaks pisut särtsu – Volvo V70R

Samal ajal, kui seda diisel-Volvot omasin, pakuti mulle naise Lexus LS 460 vastu üsnagi huvitavat vahetust – 2004 aasta Volvo V70R. Visuaalselt tundub küllaltki sarnane suvalisele liikluses komberdavale masuudi-versioonile aga oma olemuselt on tegemist hoopis teisest maailmast autoga. Kapoti all peidab see 2.5 liitrist 5-silindrilist turbomootorit – 220 kW (300 hp), edasi kapata aitab Haldex’i nelikvedu ja manuaalkasti puhul lidub nullist sajani 5.9 sekundiga (automaadi puhul 7.7 sekundit).

Loomulikult on ka kogu vedrustus teisest ooperist ning jäikust saab nupuvajutusega seadistada. Eks ka pidurid on loomulikult suuremad, et vajadusel auto kiirelt seisma saaks. Visuaalsed erinevused on küll minimaalsed – küljelaiendid, teistsugused stanged ja esituled ning luugi peal ilutseb spoiler. Aga need väikesed muudatused on silmale kuidagi meeldivad.

Kuigi väga ahvatlev oli see universaal oma erilisuse tõttu koju vedada, siis proovisõit tekitas kahtluseid – veider ja häiriv vibratsioon kiirendamisel. Asjatundjatega nõu pidades tundus asi hirmutav, kuna põhjuseid võis olla mitmeid ning ühegi nende likvideerimine ei tundunud finantsiliselt ahvatlev. Ja lisaks oleks olnud mõistlik teha mootorile väga põhjalik kontroll – piiluda silindrite sisse jne. Äge aparaat aga ilmselgelt nõuab pisut paksemat rahakotti. Kuna hooldusajalugu ja taust olid pisut segased, siis otsustasin ta siiski jätta sinnapaika. Kuigi oleks olnud põnev…

---

Facebook & Instagram