#55 – Ford Mondeo Turnier 2.0 TDCi 132 kW
Igast autost saab ükskord Ford! Kusagilt meenus järsku selline ütlus… Kuid poleks vist eriti osanud ettegi kujutada, et proua Mercedes mingil hetkel ootamatult Fordiks muundub. Kuid ometigi nii läks. Ehk järjekordne lugu sarjast, kuidas ma salaja naise autosid vahetan ja seda teps mitte talle meeldivas suunas. Eelmine kord sai ta oma ilusa musta ja läikiva Jaguari vastu ootamatult p*demajakana mõjuva kollase 6-seeria BMW. Kui lugu ei mäleta, siis mälu saab värskendada siit: BMW 630i (E63) – täiesti mõttetu auto… aga veidi äge ka?
Milleks üldse siis selline vahetus? Mercedes on ju kõvasti soliidsem aparaat, mis sest, et vanust rohkem. Kui ta ikka päris roostekäkk pole ning põhi mööda asfalti ei lohise, siis mõjub see kolmeharuline embleem staatuse sümbolina – sul läheb elu hästi, sõidad Mersuga. Isegi kui ta on igivana ja maksab vaid mõned tuhanded eurod. Aga no mul hakkas ootamatult selle autoga vaikselt aasta juba täis saama. Ja remondi alla suutsin ka päris arvestatavad summad matta ning ilmselt oleks veelgi rohkemgi suutnud…
Mingil hetkel läks E-klass müüki, kuid üllatuslikult oli huvi väga kesine. Mõned „ärikad“ pakkusid naeruväärseid numbreid ja postkastist leidsin ka üksikud üldsegi mitte-erutavad vahetuspakkumised. Samas oli tal vanust ka juba 14 aastat ning läbisõitu pisut üle kolmesaja-tuhande. Liisingusse vist sellist pilli enam ei saa? Seega kui postkasti potsatas vahetusvariant ühe sinise Ford Mondeo vastu, otsustasin proovida, kas ehk viis aastat uuemat ja väiksema läbisõiduga masinat on lihtsam turustada. Võiks ju liisinguvääriline aparaat olla küll ning seega ehk ka huvilisi rohkem?
Tavapärane kohtumispaik
Ainus mure oli selles, et Mondeo asus Põlvas. Kuid nagu ikka on Mäo see koht, kus Põhja- ja Lõuna-Eesti inimesed kokku saavad, kui autosid vahetada tahavad. Huvitav, mitu korda ma ise olen seal Statoili juures seda omanikuvahetuse värki läbi telefoni teinud. Päris mitu korda kindlasti rohkem, kui see ühele normaalsele inimesele mõistlik tunduks.
Mersu oli kenasti läikima poleeritud, vahaga kaetud ja seest piinlikult puhtaks lakutud. Kuidagi järsku tundus ta palju ilusam auto, kui varem olnud oli. Tegelikult võiks ju kohe ostes alati selle protseduuri ära teha, oleks endal ka rõõmu ja silmailu rohkem. Ja loomulikult hakkas vahetult enne Mäod vihma sadama ja kohale jõudes polnud varasem väline ilu enam päris see, mis kodunt startides. Mondeo oli vaid mõned minutid varem kohale jõudnud – milline ajastus!
No ja siis see tavapärane trall – pisut juttu autode vigadest, proovisõidud ja siis nobedate näppude voor ehk ümbervormistamised. Ning E-klass digimuutus Mondeoks. Minu jaoks juba kolmas – olen ju kahte varasemat põlvkonda ka omanud. Vot ei teagi, mis magnet on külge hakanud, et neid universaal-Forde nii palju on viimase paari aastaga ligi tõmmanud. Igatahes vurasin selle sinise aparaadiga kodu suunas ja vaikselt juba mõtlesin, et milline see proua reaktsioon saab olema mu järjekordsele „geniaalsele“ vahetusele.
Kuidas siis Ford Mondeo sõidab?
Tegelikult olin pisut üllatunud. Ja seda pigem heas mõttes. Kuigi Ford oli Mercedesest vaid 5 aastat uuem ja ainult 30 000 km väiksema läbisõiduga, siis rooli taga tundus auto kuidagi oluliselt värskem ja moodsam. Näidikutepaneelil ilmutasid ennast värvilised digitaalsed lahendused, mis kuvasid isegi liiklusmärke (ja palju täpsemalt, kui mõni hiljuti proovitud tutikas demo-pill). Keskekraan on samuti värviline ja puutetundlik, kuigi eks ta on tehnoloogiliselt veidi vana ning see puutetundlikkus pole pooltki nii hea, kui moodsatel masinatel. Lisaks puudub igasugune tagasiside näpuvajutuse peale.
Aga juhitavus on hea. Eks see on vist alati Fordide (vähemalt uuemapoolsete) trump olnud. Vedrustus ei rapsi, ei põruta ning pole ka samas vedel. Käiguvahetusi liigselt autos ei tunneta. Ka rehvi- ning tuulemüra ei tee liiga. Seega suures plaanis võib öelda, et Ford Mondeo sõidab küllaltki viisakalt. Küll aga oli tunda, et kubatuuri on võrreldes Mersuga liitri jagu vähem ning kilovatte ka ühe Toyota Aygo jagu puudu. Kaks liitrit on ikka vähe!
Seevastu ruumi on selles autos mõnusalt. Ees pole kitsas, tagumises reas mahub mitmekesi mõnusalt reisima ja pagassi võid pool oma elu kaasa pakkida. Lisavarustuse hulgale pole samuti midagi ette heita – püsikas, LED-tuled, elektrilised esimesed istmed koos mäluga, esiklaasi soojendus (talvel jõhkralt mõnus), istmesoojendused, Keyless-GO, sinihambaga muusika edastamine jne jne.
Kõik, mida sa ühelt autolt ootad, oleks justkui olemas? Ka see katuse peale keeratud Aston Martini nina näeb ülbe välja. Aga… Midagi on nagu puudu. Tagumik on selline mähh ja ebamäärane. Armatuuril vedeleb kuidagi liiga palju siledat ja odavalt mõjuvat plasti. Ukse polstrid on lihtsalt polstrid ilma igasuguse disainita. Ta näeb küll minu arust pisut põnevam välja, kui sama ajastu Passat, Insignia või Octavia, kuid eks seda X-faktorit pole ju tegelikult neis üheski. Väga praktiline, justkui mõistlik valik, kuid kergelt igav…
Kiirelt rahaks ja midagi uut asemele?
Tegelikult sattus see Ford Mondeo minu kätte väga mugaval ajal – algas suvi ja ees ootas puhkus, mis tähendas palju ringi sõitmist ja suure hulga asjade kaasa pakkimist. Nagu ma juba ütlesin, siis sõita pole temaga teps mitte halb. Samuti pole tal seda suuremat napsutamise kommet, ehk selle mõne kuu jooksul läbitud 4000 kilomeetri keskmine kütusekulu jäi sinna kuue liitri kanti. Ja seda kola mahtus pagassi ikka mõnusalt ning ei pidanud asjade pakkimise peale halliks minema.
Kuid puhkuse lõppedes kadus justkui vajadus meeletu pagasiruumi järele. Ja üldse, mingit veidrat või ägedat aparaati oli asemele vaja. Seega sai likvideeritud mõned üksikud pisivead, tehtud hooldus, peale värske ülevaatus, mis üllatuslikult kehtib lausa kaks aastat (pole ammu vist nii uut autot omanud) ja siis suure hurraaga müüki. Ja oh imet – vaikus!
Hinnasoov ei tundu ebarealistlik. Auto võiks ju ka viisakas olla. Kuid telefon ei kipu väga helisema. Korra juba mõtlesin, et teen ise midagi valesti. Aga hoopis turg on hetkel omadega korralikult ära jäätunud. Autosid lihtsalt ei osteta… Sama asja kurdavad ka paljud kauplused ning kasutatud masinate müüjad. Suurem osa aparaate, mis olid paar kuud tagasi müügis, on veel endiselt saadaval. Jah, midagi ikka liigub aga vähe. Majanduslangus ja hirm automaksu ees on siin korralikult turul elu välja suretanud.
Ahjaa… Lisaks tundub, et mingi osa Eesti meestest kardab hirmsal moel Mondeot osta. Ta ei roosteta nagu Passat või Octavia, kaheliitrised diislid ei jookse kotti nagu Insignial. Aga mida nad siis kardavad? Peale Ford Mondeo ostu sain päris mitmelt tuttavalt nii kõnesid kui sõnumeid, milles uuriti, et kuidas selle voodi-eluga nüüd lood on, kui selline masin sai koju toodud. Vot, millised hirmud!
