Toyota Aygo (ja kolm silindrit) – enne sõidaks eesli seljas tööle?

#54 : Toyota Aygo 1.0 R3 50 kW 2006.a

Punane… Jalakäijate foor hakkab vilkuma. Kõrval reas olev AMG juht ilmselgelt juba sügeleb. Mõned sekundid on jäänud enne otsustavat lahingut, seega sidur alla ja käik sisse. Vaikselt tunned juba, kuidas adrenaliin hakkab võimust võtma ning pulss tõuseb. Ma ei kavatse f*cing AMG-le kaotada…

Kollane… Iga kümnendik loeb. Siduri jalg on juba harjunud täpselt õigel sekundil järgi andma ning start on veatu. Sidur alla, teine käik sisse, sidur lahti – kõik see toimub kiiremini, kui sinu poolt lause algusest S-tähe lugemine. Põsed löövad omavahel kukla taga plaksu, sest kiirendus on nii metsik. AMG on juba poole auto jagu maha jäänud.. Kolmas käik. Spidomeeter näitab juba 30 päeva aresti ja pooleks kuuks load hoiule.

Kiire pilk peeglisse. Mercedes on tubli kahe auto jagu juba maha jäänud. Ja siis äkitselt jääb veel rohkem maha… See on täpselt see hetk, kus sa saad aru, et oled pidurdusmaa maha maganud. Kas lasta kurv otseks või äkki mingi ime väega õnnestub veel tee peale jääda? Vaistlikult keerad ikkagi rooli jõuliselt vasakule, sest alla andmine ei tundu aktsepteeritav. Pool sekundit hiljem tunned, kuidas valuveljed murduvad vastu äärekivi ning veel pool sekundit hiljem viib tänavavalgustuse post auto tagumise osa endaga kaasa….

Kogu see draama oleks jäänud olemata, kui sa vaid oleksid valinud endale kolme-silindrilise ja üheliitrise töömahuga kena punase Toyota Aygo.

Milleks selline valik?

Pisut aega tagasi leidis mu Mondeo ST220 endale (loodetavasti õnneliku) uue omaniku. Seega tekkis ringlusesse tohutu hulk kupüüre, millest vähemalt osa pidid mõne järgneva sõiduki kuju võtma. Ja osa vabanenud eurodest (loe:kõik) pidid aga konverteeruma uue elamise mööbliks. Seega eelarve oli õige pisut kitsam, kui soovinuks ning see kõik seadis omad raamid. Aga just kitsikus on see, mis paneb fantaasia lendama… Millise auto saaks vähese raha eest ja mis oleks need featuurid, mis mul senimaani veel proovimata on?

Kui on aega oodata, siis tekib alati rohkem valikud. Aga kui su kannatuse level on „eile kell neli, palun!“, siis tuleb võtta seda, mis kõikvõimalikel kuulutuste portaalidel on pakkuda nüüd ja kohe, ning millede müüjad suudavad 30 sekundi jooksul su arupärimisele vastata. Ja no kuidas sa suudad ometi vastu panna autole, mille mootori plokis toimetab vaid kolm silindrit… Seda enam, kui sa tead, et see suhe temaga on tõenäoliselt üürike ning võid sealt põhimõtteliselt igal hetkel välja astuda.

Ning siis saabub see hetk, kus hakkad asju enda jaoks ratsionaliseerima ja ilusaks mõtlema – no kui tahad ikka kogu auto-segmendist päris ausat ülevaadet saada, siis tuleb kõik omal nahal järgi proovida. Või siis see variant, et aegajalt peaks proovima midagi tõeliselt õnnetut, et hiljem oskaks head asja hinnata. Kuid tegelikult mingit ilustamise lugu enda jaoks ei olnudki. Lihtsalt see kolme püta teema tundus paeluv ning vajas ilmtingimata järele proovimist.

Wolt või Bolt?

Sellises paari-tuhande euro hinnaklassi segmendis on valik reaalselt üsna nukker. Otsingutulemus tagastab pika listi aga pinnale nagu midagi eriti ei jää. Kuid mingil põhjusel jäi see Toyota Aygo mu sõela kinni. Kuigi kerisin sellest kuulutusest korduvalt mööda, siis sattusin ikka ja jälle end analüüsimas teemadel, miks mul oleks just sellist autot vaja. Ning juba tund aega hiljem kohtusin ühe Indiast pärit noormehega kodulähedases Olerexi tanklas. Tagapingil oli suur roheline termokott, printer ja veel hunnik nodi.

Toyota tundus kergelt räämas olema, kuid esmapilgul tundus kerge vaevaga värskeks timmitav. Proovisõit tõmbas muidugi näo kohe naerule – millegi nii pisikese ja veidraga polnudki varem sõitnud. Üllatavalt lõbus auto. Nullist viiekümneni kiirendas ta küllaltki särtsakalt, kuid sealt edasi läks hoo kogumine vaevaliselt. Ja mingi veider arusaamatu müra kostus salongi, kui linnasisene piirkiirus oli saavutatud. Kuna müüjal oli aega, siis sai suundutud lähimasse ülevaatuspunkti.

Kuna järjekorrad olid pikad, siis piirdusime kiire 10-eurose kontrolliga. Vasakus küljekarbis oli auk, turvapadja tuluke vilkus armatuuris, summuti lasi läbi, esimene vasak rattalaager oli meeletu lõtkuga, üks numbrituli ei põlenud jne. Ehk peatselt lõppevale ülevaatusele uut niisama lihtsalt peale teha ei õnnestuks. Kuid kuna olin juba pähe võtnud, et seda aparaati on vaja, tuli saada hind sobivaks, et kõik puudused ära likvideerida. Sest kindlasti on seal vee hädasid, mida see põgus kontroll ei paljastanud.

Feliks teeb jälle imetegusid

Igatahes vabastasin toidukulleri tema ustavast (ja hoolt) vajavast töövahendist. Kuigi ülevaatust jagus veel paariks kuuks, siis soovisin kindlasti uue ja värske peale teha. Siis on kindel, et masin on korras ja turvaline ning äkki on ka lihtsam hiljem ära realiseerida. Kuna ma ise olen selline kahe vasaku käega mees (ehk tehnilist poolt remontida ei mõista), siis sai esimese asjana Feliksile (Carmaint OÜ) kõne peale tõmmatud ja kogu vajalik tööde nimekiri ette loetud.

Õnneks sattus tal täpselt sama nädala reedel üks vaba auk olema. Tööde nimekiri oli küllaltki pikk ning ausalt öeldes ma väga ei uskunud, et samal päeval oleks üldse lootust auto tagasi saada. Seda enam, et tal oli ka teisi tegemisi sinna päeva planeeritud. Lühikokkuvõte – suutsin kenasti ta reede õhtu ära rikkuda. Suurema osa ajast röövis mädanenud küljekarbi lappimine, mida keegi vänt oli vahepeal makrofleksiga parandanud. Sellistele „keretööde ässadele“ tahaks korralikult nuuti anda, sest makro on üks igavene paharet.

Turvapadja tulukese sai kenasti arvutiga kustu. Esimene vasak rattalaager läks vahetusse aga siis paistis kohe põhja alt, et parempoolne veovõlli kaitsekumm on ribadeks. Seega sai ka see uus pandud ning mingeid pulki vahetas ta seal veelgi. Numbritule vahetus vähemalt oli lihtne asi. Ahjaa, lekkiv summuti sai ka Feliksi poolt ära keevitatud. Viimase asjana jäi veel teha hooldus koos õlivahetusega ning töökojast sõitsin välja nii veerand üheksa paiku õhtul.

Puhtaks ja läikima

Nädalavahetuse olin juba varakult planeerinud visuaalse viimistluse jaoks. Seega eelnevalt tuli minna linnapeale vajalikku kosmeetikat hankima. Värvifoorumis lasin kokku segada õiget tooni punase sprei ja varustasin ennast erineva jämedusega liivapaberitega. Muu kraam oli juba maal garaažis olemas. Automaailmast leidsin mõistiku hinnaga jooksu 14“ viisaka disainiga ilukilpe. Poleerkettaid, vahasid ja muud kraami peaks mul vist ka veel endiselt jaguma.

Mündikas põhjalik välipesu ja suundusin linnast välja maale. Küljekarbi keevitustööd vajasid uut värvikihti ning ka pahteldamist. Ka teisel küljel oli pisut roostealgeid, mis vajasid likvideerimist. See pagana pahteldamine on ikka üks eriti tüütu tegevus ning seekord ei saanud puht laiskuse tõttu tulemus ka päris margiesinduse vääriline. Aga kindlasti parem, kui enne. Ühtlasi lihvisin ka esituled üle, et saaks autole pisut värskema pilgu.

Pühapäevane päev jäi juba auto kasimise jaoks ning tegin talle ka kerge läigestava poleeri koos vahatamisega. Viimase lihvina said külge need edevad „Vosseni“ ilukilbid. Kuna auto oli nüüd ilus ja puhas, siis lasin ühtlasi ka telefoni kaameral välkuda. Selle protsessi käigus ilmus kusagilt maa alt välja üks mustlane, kes tuli kohe uudistama, et mis pill on ja kui palju maksab. Igatahes ütles ta, et mul on väga ilus auto ning soovis mingil põhjusel palju õnne…

Kas Toyota Aygo on nüüd ülevaatuskõlblik?

Feliksi pool tehtud remont oli muutunud oluliselt kohe auto käitumist. Nüüd julges sellega ka maanteel sõita. Enne oli see rattalaagri vibra üle 50 nii metsik, et rohkem peale vajutada lihtsalt ei soovinud ega julgenud – äkki lendab veel laiali. Üllatuslikult tundub Toyota Aygo isegi asulavälisel teel küllaltki stabiilne ning ei pea 70-ga enda taha kolonni koguma. Visuaal enamvähem viisakaks saadud, tehniline pool võiks ka korras olla, seega läheks teeks ühe proovi-ülevaatuse? Ma ei salli neid korduse punaseid templeid seal maanteeameti taustakontrollis, seega tahaks ikkagi veenduda, et kõik on täpselt nii nagu peab.

Esimeses ÜV punktis saadeti mind millegipärast viisakalt pikalt. Isegi ei saanud aru, mis kärbes seda tehnikut oli hammustanud aga ta igatahes ilmselgelt ei viitsinud sellega tegeleda. No ma saan aru, kui oleks tasuta tahtnud aga ka raha eest ei sobinud see teema kohe mitte ja suunati mõnda järgmisse kohta. Õnneks Tallinnas on neid veelgi ja minu püha üritus seetõttu katki ei jäänud.

Järgmises punktis oldi küll pisut üllatunud, et ma nö. mitteametlikku kontrolli tahtsin ja selle eest ka raha nõus maksma olin. Odavam on ju kordus-ülevaatus võtta… Hiljem, kui asjad korras, saad viieka eest lehe roheliseks. Aga ei, tehke täis kontroll ja küll ma maksan. Suures plaanis oli kõik hästi ning varasemalt avastatud hädad kadunud. Paraku aga selgus, et tagumine parem kässar ei võta ning esipidurite erinevus on liiga suur – 37%. Kurjam! Ilma lisaremondita paraku ei pääse. Ja tegelikult eelarve selle auto jaoks hakkas ka vaikselt täis saama…

Isetegemise võlud

Mis siis nüüd teha? Kiire kõne Feliksile ning ega sealt häid uudiseid paraku ei tulnud. Esiteks see potentsiaalne rahaline remondikulu ei meeldinud ning lisaks polnud tal ka uude nädalasse vaba aega pakkuda. Kas siis prooviks ise need asjad korda teha? Iseenesest ju võiks, kui omaks ettekujutust, kuidas teha. Aga kuidas ma siis oma kahe vasaku käega… Võtsin pisut mõtlemisaega ning helistasin uuesti Feliksile – äkki sobib nii, et tulen reedel oma punase nunnupalliga ikka tema töökotta ja teengi ise ning ehk ta saab muude tööde kõrvalt mulle vahepeal lihtsalt õige suuna kätte näidata? Soovitus oli muidugi selleks terve päev aega varuda, kuna ma polnud ju varasemalt midagi sellist teinud…

Niisiis olingi reede lõuna paiku seal platsis, ise ilgelt isetegemise tuhinat täis. Sain elus esimest korda täiesti ise auto tõstukiga üles tõsta. Alustaks käsipidurist? Juutuubist olin eelnevalt juba piilunud, mis elu seal tagumise trummelpiduri sees käib. Aga kui sain ratta alt ning trumli kaane eemaldatud, siis valdas mind selline tunne nagu noormeest, kes näeb naisterahvast esimest korda sealt altpoolt – no mis siin siis täpsemalt toimub ja kuidas kogu see värk töötab? Feliks astus korra ligi, viskas kiire pilgu peale ja ütles, et näe – see heebel on ju täiesti vales asendis… Põhimõtteliselt sai sekundiga aru, milles viga oli. Respekt.

Keegi oinas oli käsipidurit valesti reguleerinud. Tänu kiirele juhendamisele sain seda häda likvideerima hakata ja peab ütlema, et päris põnev oli. Kui ikka tead, mida tegema peab, siis on asi kohe kordades lihtsam. Tund aega pusimist ning käsipidur toimis nii nagu tehasest tulles. Trossid olid terved, ühtegi polti õnneks pooleks ei keeranud ja katkiseid varuosi asendada polnud vaja. No ikka pagana hea tunne oli.

TÜV – katse kaks

Järgmine operatsioon oli vasak esimene pidur, mille pidurdusvõimsus teise poole omast oli märkimisväärselt kehvem. Ratas alt ja suht jälle see esimest-korda-näed-naist-altpoolt-pidu ehk ei ole õrna aimugi, mis siin valesti on või kust otsas üldse alustama peaks. Seega kutsusin taaskord Feliksi appi. Nii umbes 20 sekundiga sain järgmise diagnoosi – alumine liugur on kinni. Ehk kisu kõik lahti ja pane kruustangide vahele. Ja kuna mõne asja seletamine võtab rohkem aega, kui ise ära tegemine, siis kangutas ta kinni kiilunud liuguri ise lahti.

Minu ülesandeks jäi roostes detailid liivapritsi kapis ära puhastada, pinnad uuesti ära katta, määre vahele panna ning siis juba kogu pidu kokku tagasi laduda. See liivapritsi kapp oli eriti äge asi – veidi Homer Simpsoni tunne oli paksude kinnastega seal mürada ning läbi klaasi protsessi imetleda. Ja taaskord polnud põhjust kuhugi varuosade järgi tormata. Kaks tundi peale töökotta tulekut olid pidurid korda seatud. Noh, Feliks oleks kogus selle pulli ilmselt poole tunniga ära teinud. Aga mina olin rahul. Asjad korras ning ainuke kuluartikkel oli iseenda aeg.

Õige pea olin tagasi seal samas ülevaatuspunktis, kus mõned päevad tagasi olin saanud pidurite osas hävitava hinnangu. Aga palusin neil ikkagi enne ametliku ülevaatuse alustamist need igaks juhuks üle kontrollida. Sest noh, ma ju ise tegin… Mõned minutid hiljem näidati mulle läbi aknaklaasi pöialt ja ametlik ülevaatus võis alata. Ja pisike punane Toyota Aygo läbis selle veatult! Ja mina särasin seal kõrval. Selline tunne nagu oleksin just lotoga suurema summa raha võitnud. Igatahes pagana äge, kui suudad ise oma pisikeste kätega midagi korda teha. Kõige tipuks sai auto tehniline seisukord ikkagi väga eeskujulikuks.

Pigem sõidaks ikka eesli seljas?

Nii naljakas, kui see ka pole, siis hakkas see mikroskoopiline auto-hakatis mulle meeldima. Võibolla ka seetõttu, et sai tema kallal ise küllaltki palju nokitsetud. Aga samas on Toyota Aygo-ga linnas üsna fun sõita – ta on pisike, manööverdab hästi ning tänu 895 kg tühimassile küllaltki krapsakas. Ja ta on päris jäik, mistõttu julgeb suurema hooga ka ringteedele peale lennata.

Loomulikult ei taga need 50 kilovatti erilist kiirenduselamust ja kolm silindrit on ikkagi kolm silindrit – värinat ja vibratsiooni on rohkem, kui normaalsetel autodel. Ei tea, kas on kapoti alune isolatsioon nii tasemel, kuid mootori heli salongi praktiliselt ei kostu. Foori taga on pidevalt kahtlus sees, et äkki ta raisk on vahepeal välja surnud (tahhokat ju pole, mis pöördeid näitaks). Aga gaasi vajutades hakkab auto vaikselt ikkagi nurruma ning kui oleks käiguvahetuses sama kiire ja osav nagu Verstappen, siis suudad foori taga Octaviale ikka kotti teha….

Kokkuvõttes olen ma rahul, et sai selline putukas järgi proovitud. Küllaltki nirus seisukorras seljakotist õnnestus vormida tehniliselt eeskujulik eksemplar. Ja eks see visuaalne pool sai ka kõvast parem, kui varem. Kuid päeva lõpuks pole suurt vahet, kui palju ma teda ilustada püüan – eriti mehelik masin ta siiski paraku pole. Seega sai telefoniga klõpsitud pildid käiku lastud ja kuulutus valmis vorbitud. Annaks ta mõnele naisterahvale linna vahel vuramiseks või siis äkki toob järgmine kord Bolt või Wolt just selle sama punasega mulle makaronid hakklihakastmega ukse taha?

Kui nüüd tekkis küsimus, et kes on see salapärane Feliks? Tegemist on ühe multitalendist mehaanikuga, kes peab Suur-Sõjamäel pisikest autoremondi töökoda (Carmaint OÜ).

---

Facebook & Instagram