#10 : Audi A8 D2 3.7 Quattro 1999a
Omamisperiood: 15.01.2016 – 13.10.2016
Täitsa hämmastav, kui palju korteri remont ja sisustamine raha neelab. Kes kunagi kokku puutunud, sellel kindlasti ettekujutus olemas. Kuna oli tahtmine selle asjaga tempokamalt edasi liikuda, siis tundus ainuõige otsus oma liisingus olev Range Rover maha müüa, et vähendada igakuiseid kulutusi ning kasutada ära auto alt vabanev raha. Koos esimese lumega ilmus ka üks soomlane hunniku eurokupüüridega. Ja läinud ta oligi.
Aga päris ilma transpordivahendita siiski hakkama ei saa ning esmane plaan oli leida midagi sellist, mille saaks enamvähem kuupalga eest kohe välja osta. Kui kodu valmis, siis vaatab uuesti midagi uut ja uhkemat. Ajutiselt sain kasutada venna E36 kabrioletti. Talvel. Ja ka lund oli korralikult. Kui proua sellega esimest korda poes käis, siis sai talle selgeks, miks osad inimesed lumega liikluses pisut aeglasemalt sõidavad… No ei olnud just kõige lihtsam autot otse hoida.
Samal ajal sai lapatud autode müügikuulutusi ning kindlateks parameetriteks pidid olema nelikvedu, bensiinimootor ja automaatkast (ja hinnaklass kuni 3k euri). No ega miskit liiga viisakat silma ei jäänud. Ainult mõned esimese generatsiooni audi-a-kaheksad. Nendest enamus tundusid juba kuulutuste järgi parajad roimad. Üks, mis tundus viisakas, asus aga Paldiskis ja sinna ei viitsinud ma teda vaatama sõita. Sai küll kõne peale tõmmatud, et ega omanik autoga pealinna ei satu, aga ei olnud tal sellist plaani.
Kas peaks ikkagi midagi liisima?
Mingil hetkel tundus olukord juba lootusetu ning hakkasin vaatama uuesti kallimate liisinguautode suunas. Erinevaid arvustusi, töökindluse tabeleid ja muud sellist uurides kerkis pildile Audi Q5. Välimuselt tundus igati soliidne pill ning sai ka leitud üks sobiv isend müügist, mis vähemalt paberil tundus väga ideaalne (kui just 22 000€ hind välja arvata). Aga mis seal ikka. Proovisõidule!
Kulgesime oma laenubemmiga Peetris olevale A2 Autowelt’i platsile. Seal ta oli – ilus must Audi linnamaastur, heleda nahksisuga, rohke lisavarustuse ja kolmeliitrise diiselmootoriga. Esimese tiiru tegin ise. No nagu kuidagi väga emotsioonitu oli see sõit. Salongi plastik tundus ka kuidagi pläss ja toolid meenutasid veidi köögi taburette… Proua kord proovida. Kõrvalistmelt vaadates ei paistnud ka tema näos erilist elevust. Hiljem platsilt ära sõites oli mõlemale selge, et seda autot me ei taha. Kallis ja kuidagi nagu vähe pakkus vastu selle raha eest.
Olime just tagasi linna jõudmas, kui telefon helises. Paldiski-Audi-A-Kaheksa-mees oli sattunud Tallinna ning uuris, kas mul oleks endiselt huvi autot näha. No muidugi oli ning veerand tundi hiljem kohtusime juba Kristiine Statoilis. Esimese proovisõidutiiru tegin jälle mina ning seejärel kupatasin ka proua rooli taha. “Ja kui palju see maksis?”, oli ta esimene küsimus. Kuuldes, et omanik tahtis auto eest 2700 eurot saada, siis oli asi enamvähem otsustatud.
Esiteks oli A8 D2 peaaegu, et 10x odavam, kui varasemalt proovitud Q5 ning teiseks… No sõita oli ikka väga palju parem, auto nägi parem välja nii seest kui väljas ja istmed olid samuti oluliselt mugavamad. Peale tehnilist kontrolli leppisime hinna 2500 peale kokku ning olingi soetanud endale kunagise lapsepõlve unistuste masina – 90ndate metsavaraste põhiauto – Audi A8 Quattro.
Kuidas A8 D2 ennast ülal peab?
Igapäevaelu Audiga oli üsnagi murevaba. Vaikne, mugav, piisavalt võimas ja nelikvedu. Ei liisingut ega kaskot. Kulud olid pigem tagasihoidlikud, kuna eelmine omanik oli auto eest korralikult hoolt kandnud. Ainsana sai pidurid üle käidud – vahetatud torud, voolikud, kettad ja klotsid. Ja muud nagu väga polnudki vaja teha. Kuniks üks õhtu helises telefon. Proua oli läinud Audiga sõbrannale külla. “Kuule, auto pläriseb jubedalt. Nagu ikka väga hullu häält teeb” – eks selline kõne ehmatab ikka ära kergelt.
Olin ise parasjagu ühel sõbral külas ning palusin siis proual sinna sõita. Ja tõesti plärises kohutavalt. Selgus, et A8 D2 ei ole Range Rover ning sellega ei või üle äärekivide tagurdada. Summuti toru oli pükste juurest lahti murdunud. See tähendas jälle töökotta minekut ning kui juba auto tõstuki peal, siis sai ka uued universaalsed katalüsaatorid vahele pandud. Üleüldse kippusid äärekivid palju kurja tegema, kuna kõrge maasturi pealt ümberkolimine võttis üksjagu harjumiseaega. Aga ilmselt oli hea, et sai sellise odavama autoga ülemineku-etapp ära tehtud.
Vaja ikka müüki panna
Kuigi olin Audiga ülimalt rahul ning mõtlesin, et kulgen temaga kohe pikemalt, siis paraku lülitus mu püsimatuse nupp jälle sisse ja oli vaja taas müügikuulutusi lappama hakata. Kuna kodune remont oli ühel pool, siis see projekt enam väga raha ei nõudnud – võis jälle kallimaid autosid vaadata. Seekordne fantaasia oli leida endale üks korralik S-klassi Mersu. Peale mitmekuist kuulutuste kammimist ilmuski lõpuks sobiv eksemplar müüki, mis sai kohe kiiresti ära broneeritud ning see siis tähendas, et vaja A8 turgu panna.
Esialgu kartsin, et olen temaga nagu lits lapsega – 3.7 mootor pole A8 D2 fännide seas just esimene valik – ikka nelikomakaks peab olema. Kuid üllatuslikult oli huvilisi üsna palju. Ka helistajaid, mitte ainult kirjasõpru stiilis “tulen tonniga järgi”. Hinnalipik kuulutuse küljes oli mul pandud 3200 euro peale. Aegajalt ikka käis mõni vaatamas, aga enamasti taheti auto poolmuidu kätte saada. Parimaks pakkumiseks oli senimaani 2500-võtan-kohe-ära. Kuni ühel päeval tuli huvitav telefonikõne:
- “Tere. Vaatan teie Audi müügikuulutust ja mulle väga meeldib see auto. Aga mul on hetkel 2200 eurot…”
- “No tundub, et siis vist jääb pisut puudu? Selle hinnaga ma küll teda ära ei anna.”
- “Ei, ma ei mõelnudki, et ma selle raha eest ostan. Mul praegu lihtsalt kakstuhatkaksada koos, aga uurin veel, kas saan laenu kusagilt… Mulle ta ikka väga meeldib. Äkki saaksid mulle broneeringu peale panna.”
Veider aga põnev automüük
Liiga tõsiselt ma seda kõnet ei võtnud aga rääkisin siiski kõik head ja vead auto kohta ära ning ütlesin, et kui keegi peaks hea pakkumise tegema ja on valmis kohe ära ostma, siis ei saa ma talle autot kinni hoida. Aga telefoni teel olin lubanud talle Audi 2900 eest ära anda. Kui keegi just ette ei jõua.
Mõned päevad hiljem tuli samalt tegelaselt sõnum, et tal juba 2500 eurot koos… No asi hakkas huvitavaks kiskuma ning saatsin juba teisi huvilisi hoovist minema, kes ei suutnud vähemalt 3000-eurost pakkumist teha. Tahtsin näha kuhu see lugu välja viib. Veel mõned päevad hiljem helistaski see sama huviline, et ta tahaks nädalavahetusel autot vaatama tulla.
Leppisime juba päeva ja kella-aja kokku, aga mõni tund hiljem helistas ta tagasi, et kahjuks ikka ei saa see päev tulla, kuna see-tüüp-kes-pidi-tema-auto-ära ostma ei saanud veel oma autot müüdud ning ilmselt saab uue nädala alguses ära müüdud ja siis on kogu raha koos. Kuna see kogu lugu tundus juba piisavalt naljakas ja huvitav, siis ei hakanud enam uutele tahtjatele autot näitamagi.
Ta siiski saabus
Ning ühel hetkel jõudiski ta ühes pruudi ja rahapakiga Tallinna. Tiirutasid koos ümber auto, proovisid kordamööda kõik istmed läbi ning tundus, et nad olid nähtu ja kogetuga väga rahul. Pakkusin neile, et tehku siis üks proovisõit ka. “Äkki te sõidate ikka ise. Ma siin Tallinnas ei julge…” No jah… Kuna üks sõber oli nad toonud sarnase A8-ga kohale, siis pakkusin, et äkki siis tema teeb proovisõidu ja oskab öelda ka, kas auto on korralik või mitte. Mis ma ise ikka temaga sõidan. Tegid tiiru ja olid endiselt rahul – no miks ei oleks pidanudki olema.
Kuna ma üldiselt paberi peal oleva ostu-müügi lepinguga ei taha autot ära anda, siis ütlesin, et võiksime minu juurest läbi sõita ning seal läbi interneti tehingu ära vormistada. Ning kuna nad juba põhimõtteliselt auto ära ostavad, siis võivad nüüd vähemalt ise minu juurde sellega sõita.
- “Ee… äkki te ikka sõidaksite ise”
- “Noh… Istuge siis peale”
Ja liikusimegi tehingut vormistama. Auto ümber registreeritud, raha üle antud. Näitasin veel kõik nupud, kangid jms neile ära, tõstsin talverehvid peale ning soovisin edu. Kui ma veel veerand tundi hiljem aknast välja vaatsin, siis seisis masin endiselt töötava mootoriga hoovis. Eks ikka tuleb pisut julgust koguda enne, kui pealinna liiklusesse söösta…