#13 : Jaguar XJ Sovereign 4.0 1996a
Omamisperiood: 22.02.2019 – 16.06.2019
Ühel eelmise aasta veebruarikuu päeval sain ootamatu telefonikõne sisuga, kas ma ühte Jaguari ei tahaks osta – avariilist. Kuna ma olin oma XK8’ga juba piisavalt vatti ja vilet näinud, siis esimene vastus oli kindel ei. Pole vaja uut häda ja õnnetust kaela. Kuigi idee sellisest talveautost ei tundunudki nii paha. Mu kunagine unistus ju oli, et suvel kabrio ning talvel siis sama marki sedaan soola ja lume pureda. Aga seekord – pigem ei!
Saatus paraku ei jätnud jonni ning järgmine päev tilkus pisut lisainfot pakutava masina kohta juurde – avariikahjustused väikesed, kindlustus on auto maha kandnud ning saaks selle kätte 700 euro eest… Eee…. oot… ainult seitsesada? Ning sellel hetkel juba hakkas seest korralikult närima ja kuidagi järsku oli mul teda siiski vaja. Tuli ainult nädalavahetus ära kannatada, et saaks autot vaatama minna.
Ja seal lumehanges ta seisis. Esistange mõlemad kandurid puruks ning vasakus nurgas pahtel lahti ning värv maas. Käima isegi läks, aga kohapealt ära saamiseks vajas veidi kõrvalist abi (jää serv jäi ette ning tagarattad kraapisid tühja). Kuna ülevaatust ja kindlustust peal polnud, siis piirdus proovisõit seal samal platsil väikese tiiruga. Siiski otsustasin ta ära osta. Jaguar jäi sinna samma seniks ootele, kuni leian vajalikud stangekinnitused.
Paraku on aga need vanad Britid siin maal vähe levinud ning kasutatud varuosasi otsi tikutulega taga. Ilmselt helistasin läbi kõik avalikult lammutamiseks pakutud autokuulutused ja suutsin vaid leida ühe kanduri – kakskümmend eurot. Teise pidin tellima läbi eBay – 15 naela pluss transport (kokku 33 eurot ja 40 senti). Nädal peale auto ostu olid tükid käes ja läksin tagasi avariiliste autode platsile Jaguarile järgi. Kaks tundi kõhuli lumel ja stange tagasi ees.
Aga sõites tundus ta kuidagi imelik – liikus raskepäraselt ning kiskus pisut vasakule. Eks ma ju sisuliselt olin ostnud põrsa kotis… Samas seitsesada eurot Jaguari eest… Peale pikemat tiiru tekkis kahtlust, et üks piduritest on peal. Vasakut esimest velge puudutades oleksin peaaegu sõrme ära põletanud. Ühesõnaga süüdlane oli leitud ning auto läks töökotta. Vahetada oli vaja esimene pidurisupport koos klotsidega (jälle sada eurot läinud). Ja tänu sellele muutus kogu juhitavus paremaks ning auto oluliselt erksamaks.
Kuna ostes sain kaasa ainult ühe võtme (ilma puldita), siis esimesed kolm nädalat ma autot kordagi lukku ei pannud. Nimelt kui avada võtmest uksed, siis immo maha ei tule ja kui sa 30 sekundi jooksul mootorit ei käivita, siis hakkab signalisatsioon üürgama. Antud juhul läks signaal lihtsalt peale ja võisid kindel olla, et kõigi ümbritsevate inimeste tähelepanu oli olemas. Häda oli veel selles, et ta iga kord ei pruukinudki käivituda. Signaali vaigistamiseks aitas aku juhtme mahavõtmine. Tüütu! Lihtsam oli uksed lukust lahti jätta ja loota, et keegi sinna sisse endale pesa ei tee.
Ehk siis hädasti oli vaja pulti autole. Välismaistes foorumites tuhlates selgus, et on võimalik ise käsitsi sama mudeli pult (isegi kuni 5 tükki) masinale külge programmeerida. Neljakümne euro eest oli vajalik vidin leitud, juhend välja prinditud ning võis asuda katsetama. Selleks sõitsin temaga maale, kuna kortermaja hoovis autot remondida just väga lahe pole. Ja sinna ta paariks päevaks jäigi, kuna ei suutnud masinat enam käima saada. Immo enam maha ei tulnud ja seetõttu ei allunud ka süsteem puldi programmeerimisele. Proovi kuidas tahad, aga started järgi ei tule. Korduvalt sai aku klemmid maha võetud, isegi teist akut vahele proovitud, süsteemile resetti tehtud… Ei midagi.
Lõpuks puhtalt läbi juhuse avastasin, et kui rool nupust liigutada täitsa vastu armatuuri, siis läheb hopsti auto käima… No tere kuradi hommikust! Süüteluku ümbris annab võtmele kerge elektri-impulsi, mille peale loetakse siis võtmest immo kood välja. Ning ilmselgelt oli seal mingisugune juhtmete probleem ehk kui rool oli armatuurist pisut kaugemal, siis enamasti ühendus katkes ja koodi ei suudetud välja lugeda. Aga ühesõnaga trikk oli käes ja võis taas asuda pulti programmeerima. Täpselt enam peast ei mäleta kuidas see käis, aga juhiuks pidi lahti olema, süüde teises asendis, seejärel vajutad pagasiluugi nupust lahti, muljud viis korda mingit käetoe laekas asuvat lülitit, vilgutad täistulesi, vajutad veel vahepeal korra pulti, kuni kostab üks väike klõps. Ja nii viis korda (kuna oli võimalik maksimaalselt 5 pulti ühe autoga siduda). Igatahes toimima ta hakkas ning enam ei pidanud uksi võtmest avama ja sulgema (ning seda tüütut signaali kuulama).
Järgmine plaan oli võtta midagi ette avariist tekkinud värvikahjustustega. Eemaldasin autolt bensiiniluugi ning siirdusin värvipoodi. Seal segati valmis täpselt õiget tooni sprei. 700 eurost masinat võib nii värvida küll! Pisut pahteldamist, kruntimist, õlut ja grilli, värvimist ja lakkimist… Tulemus jäi hämmastavalt hea. Kui väga lähedalt uurida, siis oli pisut ikkagi aru saada, et miskit on seal tehtud. Aga meetri pealt oli kõik ilus. Lisaks võtsin elus esimest korda kätte ka poleerimisaparaadi. Käed küll algul pisut värisesid, aga töö sai tehtud. Peab tunnistama, et väga põnev oli ning isegi kui kõik oleks korralikult nahka läinud, siis tõenäoliselt väga kahju poleks olnud. Lisaks veel vaha peale ning auto läikis kenasti. Põhimõtteliselt said avariist tingitud kahjustused eemaldatud 80 euro eest!
. . .
Sõita oli IksJottiga väga mõnus – kuidagi selline kuninglik tunne. Nagu mõni Briti aadlik. Ning ka tähelepanu püüdis ta palju – inimesed lehvitasid ja naeratasid, mõni teine ägeda hobiautoga kulgeja noogutas lugupidavalt foori taga. Kõige huvitavam oli see, et just preilid vanuses 20-25 kippusid pikalt järele vaatama jääma (võibolla hea vihje mõnele poismehele?). Siiski, suvehooaeg oli alanud ning kabriolett garaazist väljas. Ja kuna oli ka plaan pereauto välja vahetada, siis läks XJ turgu.
Vahetuspakkumisi tuli väga palju, aga ei midagi põnevat. Ja lisaks oli eesmärk auto ikkagi rahaks teha. No ei olnud neid ostuhuvilisi just ülemäära palju. Selliste odavamate masinate müümine on alati põnev, kuna tuleb tegeleda üsna kirju seltskonnaga. Lõpuks oli üks tegelane hoovis, auto meeldis ning vormistasime ta e-teeninduses ringi. Taaskord oli pisut nukker vaadata teda minema sõitmas – nägi ju vähemalt minu arust pagana hea välja ja ka sõita oli mõnus.
Hiljem numbreid kokku lüües selgus, et selle auto omamine maksis mulle täpselt 6 eurot (sisaldades kõiki remonte, kindlustusi, kütust). Seda on küll täpselt kuuekas rohkem, kui trolliga sõites, aga siiski – 6 eurot!!!
Lõppu ka mõned pildid ilusast autost
