#1 ZAZ 968 detsember 10, 2019 Lisa kommentaar
#1

#01 : ZaZ 968 – 30 kW (40hj), tootmisaasta: teadmata

Oled sa kunagi elus kogenud sellist tunnet, kus aeg peaaegu et peatub? Kõik oleks justkui aegluubis… Vaatasin üle oma parema õla, kuidas vasakpoolse tagumise ukseklaasi killud hõljusid läbi õhu justkui värsked lumehelbed. Tundus, nagu kestaks see ligemale viis sekundit. Ja alles siis kuulsin kõva pauku ning klaasikillud kukkusid järsku mu isa Bemmi tahaistmele.

Igatahes sellest hetkest miskit muutus. Peale seda, kui olin 15-aastaselt vanamehe Bemari efektse piruetiga majaseina lennutanud, ei tahtnud vanemad mulle väga autosid enam laenata. Totaalselt nõme! Sest mulle ju meeldis meeletult sõita. Jalgrattaga väntamine polnud teema, sest see väsitas ja tegi higiseks. Palun andke mulle midagi, millel on sisepõlemismootor!

Seega otsustasin oluliselt vähem raha kärakale kulutada, et saaksin endale auto osta. Tundus päris paras väljakutse – vähem Monastõrskaja Izba’d kummutada (kunagine enamvähem kõige odavam peet poeriiulil) ning ka päriselt mõni auto müügist leida. Tutvumisportaali auto24 polnud veel leiutatud, rääkimata kättesaadavast kodusest internetist (ei lähe nüüd mu vanust guugeldama, eksole!). Lisaks polnud ka mul vanemad liigselt igasugusest auto-ostust vaimustuses.

Vanaema auto

Igatahes suure vaevaga olin suutnud lõpuks tuhat krooni kokku koguda. Täna on see umbes 65 eurot, aga toona oli ikka korralik papp. Ning siis ühel päeval selgus, et isa sõbral vedeleb garaažis vanaema Sapakas. Peale seda, kui olin talle juba nädalaid oma ostusooviga pinda käinud, ta lõpuks murdus ning lubas auto ära müüa. Ning lõpuks lohistatigi see punane kaunitar hoovi peale.

ZaZ 968 - 100autot.ee
Ainus säilinud pilt, mis mul sellest ZaZ 968 on. Taust on muidugi nunnu

Veneaegsed mustad numbrid küljes, dokumente polnud, süütevõtit ka polnud aga keda huvitas… See oli ikkagi lõpuks päris minu auto – punakaspruun kunstnahksisu, õhkjahutusega 1.2-liitrine V4 paiknes taga ning veoskeemiks tagavedu. Põhimõtteliselt nagu Porsche! Kuna süütevõtit ma kaasa ei saanud, siis käivitamisele tuli loominguliselt läheneda ning täiesti uskumatu, kui kiiresti üks 15-aastane poiss õpib õigeid juhtmeid süüteluku tagant kokku panema.

Värske Zaporozhetsi omanikuna käraka jaoks enam raha ei jätkunud, sest autosse oli vaja ju bensiini osta. Õnneks töötas mul tädimees Tallinna Bussipargis ning smuugeldas aegajalt 40-liitristes kanistrites seitsekümmendkuute välja hinnaga neli krooni liiter (ca 26 eurosenti liitrist). Üsna kähku viskas aga see juhtmetest käivitamine üle ning installisin sinna mingisuguse vana siksi süüteluku. Toimis!

Pimp-My-Ride

Noh, kärutasin sellega siis umbes aasta jagu – enamasti mööda kruusateid, külg-ees ja kahe ratta peal. Kuna tal erilist kiirendusvõimet polnud, siis ei saanud ka kurvides gaasi maha lasta ning tuli ralli võtted selgeks õppida. Kuigi see kõik oli lõbus, siis mingil hetkel ikkagi tüdinesin ära sellest sapakast. Midagi oli vaja muuta… Nagu enamus autohuvilisi noormehi, oli ka mul vaja hakata autot tuunima.

Alustuseks leidsin maalt garaažist onule kuuluva sport-rooli. Seega vana ketas lendas kus kurat ja rallirool läks külge (ilgelt hea asi ilma roolivõimuta autol). Seejärel õnnestus kusagilt rottida viis liitrit musta plekk-katuse värvi. Autot hoidsin maal vanaema juures, sest seal olid sõitmiseks sobilikumad teed ning liikluspolitsei naljalt sinna kanti ära ei eksinud. Loomulikult tuli ülevärvimise mõte pähe peale paari õlle manustamist südaöö paiku ning kuna see õhkjahutusega V4 mootor lärmas jubedalt, siis otsustasime seltskonnaga sapaka lihtsalt vaikselt hoovist välja lähedalasuvasse töökotta lükata.

ZaZ 968
Päris nii perfektne see värvitöö tulemus ei saanud, kui pildil. (allikas: DriveTribe)

Seal oli kogu vajalik mant olemas – kompressor ja värvipüstol. Kusjuures see külg, mida lamp valgustas, jäi isegi küllaltki viisakas. Teisel küljel kippus kohati punane värv läbi kumama. Originaalne iluvõre lendas prügikasti ning asemele sai ratsitud Golf II plastvõre (veidi pidi seda ikka kohendama). Mingist kroomilaadsest torust sai kaheraudne summuti ots ka samal öösel valmis treitud. Varahommikuks oli kogu tuuning tehtud ning lükkasime auto hoovi tagasi. Mõned tunnid hiljem helistas paanikas vanaema, et mu auto on maha põlenud… Enne oli ju punane, nüüd järsku süsimust.

Plekk kõrveraks!

Hoolimata kogu edevast tuuningust tüdinesin mõne aja pärast ikkagi sellest autost ära. Võimalik, et pummeldamine ja tüdrukute taga ajamine pakkus rohkem emotsiooni, kui kogu vaba raha kütuseks konverteerimine. Ilmselgelt oli aeg ZaZ 968 maha müüa ning kohe leidus ka küla pealt üks innukas ostuhuviline. Telefoni teel leppisime hinnaks 700 krooni (jep, mul oli juba siis mobiiltelefon).

Aga seda sport-rooli ma selle raha eest kaasa anda ei raatsinud (lisaks polnud see ka veel ju mu enda oma), seega kruvisin ta maha ning otsisin selle vana suure rooliratta välja. Millegi pärast arvasin, et see rooli kinnitusmutter oli sportrooli osa ning kuna ma „õiget“ mutrit üles ei leidnud, läks rool lahtisena peale. Küll üles otsin ja pärast hiljem autole järgi viin…

ZaZ 968M
Enamuse ajast saigi mööda taolisi teid rallitatud (allikas: Wikimedia Commons)

Kui sõitsin kokkulepitud kohtumispaika, siis poole tee peal hakkasid ka need vidinad tööle, mis autol varasemalt ei toiminud. Ju ta siis nii väga tahtis uue omaniku kaaslaseks saada. Ostja oli loomulikult sapakast vaimustatud – tuuning mõjus efektselt ja noh, ega tollel ajal alaealistel kusagilt autot leida polnud niikuinii võimalik. Igatahes otsustasin talle ühe korraliku proovisõidu teha – ise loomulikult rooli taga.

„Ohoh, päris hea kiirendus…“ – „Oota, kuni kruusateele jõuame“. Loomulikult oli vaja ju ka skilli näidata – esimene 90-kraadine kurv asfaldilt kruusale, tagaots läks planeeritult kenasti alt, auto kerkis kahele rattale ning tahavaatepeeglist paistis korralik tolmupilv. Mul nägu naerul, ostja ka elevil. Järgmine 90-kraadine kurv vasakule. Kergelt pidurit, väike kontra, et tagaots alt ära visata ja siis jäi äkki rooliratas pihku. Kuradi puuduolev mutter…

Kas läks kaubaks?

Nagu juba veidi aimata võib, siis seda kurvi ma enam välja ei võtnud. Lihtsalt polnud võimalik enam olukorda päästa. Alustuseks niitsin vana bensiinijaama ees oleva võrkaia koos postidega maha ning seejärel tümaki bensiinijaama endasse sisse. Tellistest sein pidas hoo kenasti kinni. Hea, et seda roolisammast endale rindkeresse ei saanud. Kuna aga ostjal oli veel sõber tagaistmel ning sapaka esi-istmetel puudub lukustus, siis lükkas see sama sõber ostu-huvilise koos istmega ukseposti. Sai kena muhu endale.

Kogu auto elekter läks kenasti lühisesse ja sädemepilv oli võimas. Esiots oli loomulikult normaalselt kortsus. Kuidagi pugesin lahtise ukse ja okastraadi vahelt välja ja olin mõnda aega naerukrampides – pole lihtsalt võimalik nii lollilt matsu panna – just müügitehingu hetkel. Ostuhuviline hoidis pead kinni ja käis ning halas ümber auto – kõik on katki, kõik on katki…

Avariiline ZaZ 968M
Minu pill oli muidugi oluliselt rohkem kortsus peale seda pauku (allikas: avtomobil.az)

Nüüd oli see ront vaja kiiresti vanast bensiinijaamast välja sikutada enne, kui mõni küla memm märkab ja taipab politsei kutsuda. Seega tegin paar kõne sõpradele. Esimene, kes kohale jõudis, tuli miskise vana veneaegse mootorrattaga. Nii kui ta situatsiooni nägi, käis ta sellega käpla, motikas töötas veel külili ja tüüp naeris endale tilgad püksi. Õige pea laekus järgmine ekipaaž vana VW Jetta’ga. Ka neile pakkus avanev vaatepilt üksjagu nalja.

Sapakat tee peale sikutades suutsime veel kogu tagaosa kõveraks tõmmata. Esiotsa pidi ka veel teise auto ja köie abil pisut sirgemaks tirima, et roolisüsteem uuesti toimima hakkaks. Esiots kortsus, tagaots kõver, kogu elekter läinud ning üks rehv ka puruks. Loomulikult sellise hinnaga enam autot müüa ei saa. „Teeme natuke hinnas alla?“ – „Teeme…“ – „Kas 500’ga võtad?“ – „No olgu…“


Taust: ZaZ 968

ZAZ Zaporozhets (Запоро́жець) oli Nõukogude inimese nö. kompakt klassi auto – tagavedu, õhkjahutusega mootor. Toodeti neid Nõukogude Ukrainas ZaZ tehases alates 1958 aastast. Erinevad versioonid püsisid liinil kuni 1994 aastani.

ZaZ 968
“Kõrvadega” versioon ehk ZaZ 968 (allikas: Wikimedia Commons)

Sarnaselt Volkswageni põrnikale või Ida Saksamaalt pärit Trabandile oli Zaporozhets mõeldud rahva-autoks ning oli kogu Nõukogude autotoodangu kõige odavam sõiduk. Kuna aga tootmisvõimekused olid piiratud, siis reaalselt iga ostuhuviline siiski sapakale küüsi taha ei saanud ning uhke aparaadi soetamiseks oli vaja auto-ostu luba. Tegemist oli küllalki robustse aparaadiga ning see sai üsna edukalt hakkama Nõukogude Liidu äärmiselt kehvadel teedel.

ZaZ-968 erinevaid modifikatsioone toodeti vahemikus 1971 kuni 1980. Jõuallikaks oli 40 hobujõuline (30 kW) 1,197 cc MeMZ 968 V4 õhkjahutusega tagamootor. Salongi küte käis eraldi bensiini pealt toimiva katlaga,  mis kippus aegajalt autot põlema panema. Turvavööd puudusid ning pidurid olid tehtud seebist.

Facelift

1979 aastal asendus 968 pisut moodsama 968M’iga. Prototüüpi esitleti 1977 aastal, need ägedad „kõrvad“ auto tagaosa külgedelt olid kadunud ja kroom asendus musta plastikuga. Samuti sai ka sisemus pisut värskendust – tekkis suletav kindalaegas ning õige pisut moodsam armatuur.968M püsiski kõige pikemalt tootmises ning viimane eksemplar veeres liinilt maha 1 juunil 1994.

ZaZ 968M
Facelift ehk 968M – no pole ju enam nii äge? (allikas: Wikimedia Commons)

Minu jaoks aga see facelift versioon 968M pole sama seksikas, kui eelkäija 968. Need ägedad mootori jahutuseks vajalikud kõrvad tagatiibadel ning ümmargused tagatuled olid lihtsalt visuaalselt palju ägedamad. Täna muidugi viisakas konditsioonis eksemplari leidmine on peaaegu võimatu – neid lihtsalt pole enam eriti palju säilinud.


FB 100autot

Instagram: @100autot



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.