#14 : Land Rover Range Rover Vogue 3.0 2014a
Olin pisut üle pooleteise aasta ring vuranud GL Mersuga ning tolle üüratult suur pagasiruum polnud enam argument. Lisaks oli see auto minu jaoks pisut igav ja vanamoeline. Kuna olin ennast varasemalt omatud lisaderohkete luksusautodega pisut nurka mänginud, siis järgmise masina valikud olid kaunikesti piiratud – kas viimase generatsiooni S-klass või Range Rover. Aga kindlasti oli vaja sõiduriist välja vahetada!
Alustuseks vahtisin hoolega Mersu lipulaeva kuulutusi – AMG kerepakett, kindlasti LANG versioon, must värv, nelikvedu ja peas juba lukku pandud miinimum lisavarustuse nimekiri. Kohalikul turul loomulikult sobivat eksemplari peaaegu mitte kunagi ei leidu, mistõttu sirvisin juba isegi Saksa autoportaale. Mingil hetkel otsustasin, et lähen näpin mõnda müügisolevat aparaati. Umbes kolmest minutist piisas, et see mudel valikust maha kriipsutada – kui sul on kaks alla kolmeaastast kratti kodus, siis nende kola ei mahu sinna pagassi mitte mingi valemiga ära.
Seega kogu edasine valik piirdus ainult ühe mudeliga – 2012’ndal aastal esitletud neljanda generatsiooni Range Roveriga, mis kannab mudeli-indeksit L405. Peale põhjalikumat uurimustööd jäi sõelale kolmeliitrine diiselmootor. Muidugi oleks kangesti tahtnud seda 5.0 Supercharged versiooni, aga sellega kaasnevad numbrid paraku minu exceli tabelitesse ei sobinud.
Ühel hetkel jäi silma 2013 aasta musta värvi valge sisuga eksemplar. Eestist uuena ostetud ja õige pisut üle saja tuhande läbi sõitnud. Ajalugu oli viisakas, aga see heleda sisu ja väikeste laste kombinatsioon tundus pisut tüütu. Hoolimata sellest otsustasin autot kaema minna. Müüaks või õigemini vahendajaks oli Silberauto ehk siis Mersu esindus.
Aeg kokku lepitud ja vaatama! Pagan, ta ikka nägi hea välja (kuigi omanik oleks võinud auto eelnevalt vähemalt ära pesta). Valge sisu oli visuaalselt väga ilus ning olin juba valmis leppima tõsiasjaga, et niiske ilmaga siniste teksadega sinna sisse ei tasu ronida. Proovisõidul ilmnes paar pisemat viga, mis lubati enne tehingut ära likvideerida. Aga eelnevalt oli vaja ületada kõige suurem takistus – hind. Omaniku nägemuseks oli 49 500 eurot, mis minu arust oli ilmselgelt liiga palju. Seda enam, et alla olid kruvitud 22 tollised replica veljed (originaalid maksavad ca 3k!).
Igatahes vihjasin müügimehele, et neljakümne viie tuhande eest olen nõus praeguse omaniku tema Range Roverist vabastama. Lisaks oli veel Silberauto nõus mu GL’i ka päris mõistliku raha eest ära ostma (pigem turu kõrgema otsaga). Kogu kompott tundus ju päris mugav – annad oma vana ära ja saad kohe uue asemele ilma, et peaks ise müügiga tegelema. Igaks petteks panin ise ikkagi ka enda masina müüki lootusega, et ehk saan veel tuhat või paar rohkem tema eest.
Ja siis hakkas see hinna üle kemplemine pihta… Omanik oli üsna veendunud, et auto on oma hinda viimase sendini väärt. Samas Saksa turul liikus neid juba üksjagu ka 45k ümber, seejuures parema varustuse ja originaalvelgedega. Olin nõus tulema tuhande võrra lähemale, samas kui tema tuli alla 500 euri (aga sellisel juhul ilma talvevelgedeta!). No kammoon! Palju su arust neid napakaid siin on, kes on nõus kuus aastat vana auto eest viiskümmend kilo välja käima? Igatahes jagelesime vist vähemalt paar nädalat ilma, et oleksime kuhugi välja jõudnud. Lisaks oli vahepeal mu enda autole tekkinud üks päris tõsine huviline, kes oli valmis suhtkoht kohe selle ära ostma. Aga Range Roveri osas me üksteist rahuldava numbrini ei jõudnudki ning lõpuks tõstsin käed üles lootuses, et selle lükke peale tehakse hind ikkagi sobivaks.
Just täpselt siis tekkis müüki üks aasta võrra noorem ning ilusa karamellikarva interjööriga eksemplar. Lisaks veel oluliselt rikkama varustustaseme ja mis peamine – täpselt õige hinnaga! Igaks juhuks tegin kõne Mersu ostuhuvilisele, et kas tal on endiselt soovi selle masina järele. Ning saades sealt positiivse signaali olingi kohe krõpsti Nordauto salongis Land Roverit näppimas. Ajalugu oli viisakas, lubati enne tehingut ka suur korraline hooldus teostada ning ka proovisõit kinnitas ostu vajalikkust. Bronn peale ja liisigupabereid ajama. Olin juba paar aastat sellest mudelist fantaseerinud ning lõpuks on ta nüüd päris käega katsutavas kauguses!
Range Roveriga sujus kõik kenasti plaanipäraselt – hooldus tehti ära, liisingupaberid said kenasti allkirjastatud. Aga siis tuli kõne “täiesti kindlalt Mersu ostjalt”, et paraku peab ta ikka alt ära hüppama – üks sõber olevat soovitanud tal ikka uuema mudeli osta. Korraks tõmbas see pisut murelikuks. Päris nagu ei tahaks kahe suure ja kallimapoolse auto liisinguid ning kaskot plekkida… Ehk ikkagi õnnestub GL lähiajal maha müüa. Iseasi, mis hinnaga?
Aga elu nüüd nagu Lasnamäel! Kaks suurt maasturit kortermaja ees ja lisaks veel nende kõrval üks lahtine Jaguar. Vähemalt sain oma kaua aega ihaldatud Range Roveri kätte! Õnneks vähem kui kuu aega hiljem sai Mersu ka endale uue omaniku ja parkla ei näinud enam nii totakas välja.
Tänaseks on ta minu käes olnud juba kaheksa kuud ning ei ole pidanud ostu kahetsema. Samas pole ka kulunumbreid põhjalikult kokku löönud – eks siis ilmselt kaob ka korraks naeratus näolt. Autost endast detailsemalt aga mõnes järgmises postituses.
