#14 Range Rover '14 aprill 1, 2020 Lisa kommentaar
#14 Range Rover Vogue 2014

#14 : Land Rover Range Rover Vogue 3.0 2014a

Neljanda generatsiooni Range Roveriga on tehtud disaini osas väga suur hüpe edasi, aga samas on ta endiselt äratuntav – lihtsalt pisut rohkem läikivam ja voolujoonelisem. Kes iganes selle kujunduse eest vastutas, müts maha, tulemus sai vähemalt minu arvates fantastiline. Ilusad asjad mulle meeldivad ning seetõttu pidigi ta varem või hiljem mulle maja ette maanduma. Õnneks vist varem? Eelmise põlvkonna esimese otsa pilli saaks kätte juba 4-5 kilo eest, aga jah, mis sa selle raha eest vastu saad? Ilmselt korraliku peavalu ja hunnikus remondiarveid.

Kuidas siis sõidab viimase põlvkonna maasturite lipulaev (kui jätame ebareaalsed mänguasjad kõrvale nagu Bentayga, Urus, DBX ja muud lollused)? Piisab täiesti ühest sõnast: fantastiliselt! Ja päriselt ka. Isteasend on mõnusalt kõrgel, eriti võrreldes nt. Audi Q7 või BMW X5’ga. Salong on vaikne ning istmed ülimugavad ja suur esiklaas tagab väga hea nähtavuse. Kõik nupud-kangid on enamvähem loogilised ja kergesti kasutatavad. Valdavalt käib muidugi kogu pull läbi puutetundliku ekraani ning selle kasutajaliides tundub juba tänaseks kergelt aegunud ja kohmakas.

Linnavahel sõites eraldud justkui ülejäänud maailmast – istud kõrgel ja vaikuses (kui parasjagu ei naudi valjult muusikat) ning tundub, justkui oleksid üksinda liikluses. Või lausa üksi kogu linnas. Tunne on aristokraatlik ning paneb mõtlema, kas ehk peaks kasvatama vuntsid ja habeme, ostma kõvakübara, kuld-uuri ning karbi sigareid. See kõik muidugi kehtib vaid siis, kui eelistad sellist rahulikumat ja mugavamat kulgemist, sest rooli tagasiside on nullilähedane. Sportliku sõidu harrastamiseks on siiski teised autod…

Kuigi ma olen suur V8 mootorite fänn, siis seekord pidin paraku leppima kolmeliitrise diiselmootoriga. Mitte, et ühtegi viieliitrist Supercharged versiooni müügil poleks olnud, aga lihtsalt tuli jääda kulunumbrite osas realistlikuks (niipalju, kui see on üldse võimalik Range Roverit omades). Aga tuleb tunnistada, et see 3.0 V6 ei jää selle kolaka jaoks üldsegi lahjaks – 8.1 sekundit nullist sajani pole küll teab mis hämmastav number, kuid liikluses päris jalgu ka ei jää. Suuresti saab siin tänada kaheksakäigulist käigukasti, mis vahetab sujuvalt ja kiiresti. Tänu sellele kombinatsioonile on minu viimase kaheksa kuu keskmine kütusekulu püsinud kenasti 10.8 liitrit kandis. Pole paha!

Tänu õhkvedrustusele on sõidumugavus ikka üle prahi. Maasturitele omast kõikumist ja õõtsumist praktiliselt ei esine ning kõik teed tunduvad väga siledad (kui just päris maastikule ei roni). Kui sõitsin näiteks oma eelmise Audi A8’ga Tehnika tänaval, siis tundus, et sildades on midagi väga pahasti (veider vibra auto keres ning roolis). Ja seejärel seitsmenda seeria Bemmiga sama lugu. Alles kolmanda tavavedrustusega autoga sõites taipasin, et tegelikult olid neil kõigil sillad korras ning segadust põhjustas Range Roveri siidine hõljumine sama tee peal. Õhkvedrustus võimaldab ka masina kliirensit märkimisväärselt nii alla kui ka üles liigutada. Ise kasutan aga seda võimalust pigem üliharva, kuna kuulun selle 95% sisse, kes kardab autot kriimustada ning metsa ja maastikule ei roni.

Salongis on kõik ka pigem hästi. Üleliigseid naginaid kusagilt ei kostu ka peale 190 000 kilomeetri läbimist. Võrreldes eelnevalt omatud GL Mersuga on tagaistujatel jalaruumi oluliselt rohkem. Istmed on seal samuti mugavad ning kolm täiskasvanut mahuvad kenasti ära. Pagasiruum jääb küll GL’ile ja Q7’le alla aga ületab ruumikuselt näiteks Cayenne, Touaregi ja X5 omasi.

Sõit 21″ velgedel on mugav (ikka koos rehvidega)

Lisavarustus

Kuigi Range Rover on baastasemel juba tulesid ja vilesid üsna täis löödud, siis on võimalik autot ostes varustuse nimekirjas ohtralt linnukesi juurde teha. Ma olen sügavalt tänulik sellele inimesele, kes antud auto esindusest tellis ja viitsis neid lahtreid täis kriipsutada.

Kuna ma olen eriline külmavares, siis üks selline must-have featuur on roolisoojendus. Kui oled korra sellega ära harjunud, siis ilma enam ei taha. Rooliratas läheb täies ulatuses kiiresti soojaks ning sõrmedel on suure külmaga väga mõnus. Nii ees kui ka taga on olemas istmete soojendused ja ventilatsioon. Lisaks tagaklaasile ja peeglitele käib ka esiklaas nupust sooja ning säästab jää kraapimisest. Seda kasutan pigem juhul, kui mingil põhjusel ei jõudnud või viitsinud webastot puldist sisse lülitada. Ühesõnaga, tegemist on ideaalse autoga ühele külmavaresele.

Lisaks soojendusele ja jahutusele on esi-istmetel ka massaasifunktsioon.

Kõige kõvemaks trumbiks antud auto juures võib pidada Meridian helisüsteemi. Kõige plangum versioon on “lahja” 13 kõlariga 380w muusikakeskus. Vogue varustustasemega kaasneb aga juba 19 kõlarit ning 825 vatti, mis annab juba täiesti fantastilise helipildi. Nii head ja puhast heli pole ma veel üheski autos kohanud. Ja kellel sellest väheks jäi, sai tellida 29 kõlariga 1700w 3D surraundsüsteemi, mille eest tuli lisaks välja käia ca 6k euri. Kas see täiendus oma raha ka väärt on, sellele jään vastuse võlgu, kuna olen vaid kahte esimest saanud testida. Foorumitest lugedes aga pigem tundus, et see 825w on enam kui küll (mis ka minu autol peal on).

Antud Roveri puhul oli lisavarustuse nimekirjas linnuke tehtud ka multimeediasüsteemi lahtrisse, millega tulid kaasa ekraanid peatugedes tagapingil loksuvale publikule, juhtimispult ning kolm komplekti kõrvaklappe. Kõik kolm autos paiknevat ekraani on võimelised erinevat pilti ette manama ning iga kaassõitja võib siis klappidest vastava video juurde sobivat heli kuulata. Samal ajal võib autojuht rahumeeli Spotify’st meelepärase tümaka kõlaritesse lasta. Ees keskkonsoolis asuval telekal on niinimetatud split-view funktsioon, mis siis tähendab, et kõrvalistuja saab vaadata filmi ning juht näeb seal tavapärast menüüd. Olen isegi pidanud prouaga kohad ära vahetama, et saaks ETV pealt tulevat ralli kiiruskatset laivis vaadata…

Kokkuvõteks võib öelda, et viimistlustase ja ergonoomika on ikkagi tippklassist. Enamus detaile on põhjalikult läbi mõeldud ja kõik sobitub kokku ideaalselt. Aga päris ilma tõrvata kogu see meepott siiski pole. Minu jaoks kõige häirivamaks asjaks selle auto juures on esi-istmete soojenduste juhtimine. Esiteks ei leia kohe üles nuppu, mis viib vastavasse menüüsse. Aga kui lüliti asukoht teada, siis seda saab veel kenasti kindaga vajutada. Edasi tuleb juba kinnas käest kiskuda, kuna muidu puutetundlik ekraan ei reageeri. Nii elementaarse funktsiooni jaoks võiks ikkagi füüsilised nupud olla! Miks peab kõike läbi ekraani ajama… Ja kui korra mootori seisma paned, siis tuleb ka soojendus uuesti sisse lükata. Ilma kindata.

Pisut tunnen puudust paarist pisemast mugavusvidinast, mis tänapäeval juba keskklassi autodel olemas on – tagaluugi küljes asuvast lukustusnupust (luugi sulgemise nupp on olemas, aga lukku pead panema kas ukselingi küljes asuvas anduri abil või puldist) ning auto-hold funktsioonist. Lisaks pole kliimasüsteem samal tasemel võrreldes sakslastega.

Kulud ja töökindlus

Kohe nädal peale auto ostu hakkas armatuuris aegajalt üks tuluke vilkuma. Veateate järgi võis aimata, et õhkvedrustust vaevab mingisugune häda. Samas kõik toimis – auto ei vajunud alla ka peale mitmepäevast seismist. Veel nädal ning see veateade muutus püsivaks. Ning ühtlasi polnud selle tõttu enam võimalik ka püsikiirusehoidjat kasutada. Ega siis midagi, tuli minna teenindusse.

Diagnostika käigus selgus, et kompressor hakkab pisut lahjaks jääma – 11.8 bar’i asemel suutis ta välja anda ainult 11.2. Kui endale ei tundunud see numbriliselt eriline draama, siis auto kompuutri jaoks oli tegemist ilmselgelt liiga madala rõhuga. Järelikult tuleb kompressor välja vahetada. Range Roveri originaal maksab pisut üle 1200 euro… Mehaanik aga arvas, et ehk saab sinna ka Discovery pumba sisu panna, mis oli ligi poole odavam. Paraku ei saanud. Loomulikult ei olnud ma väga vaimustuses selle eest ise maksma, kuna see viga ilmselgelt polnud tekkinud üleöö. Peale mõningast virisemist nõustus mulle auto müünud NordAuto selle teema enda kaela võtma ning pääsesin null-eurose arvega.

Kenad tagatuled. Pole üle pingutatud. Lihtsalt kenad

Lisaks sellele kippus üks esimene parkimisandur aegajalt lolliks minema. Olin juba valmis uue tellima (pisut üle 100 euro), aga mu remondimees tahtis enne veel asja üle vaadata ning kindel olla, milles probleem. Lõpuks tõstis ta esimese numbrialuse sentimeetri jagu kõremale ning viga kadus. Veel tegi muret kliimasüsteem. No nagu ei toiminud õigesti. Sai käidud esinduses seda täitmas ning kalibreerimas. Paraku peale 184 euro võrra kõhnema rahakoti mingit muud erinevust ei tajunud. Kliima pidigi neil pisut kehvake olema.

Üldiselt on senimaani kulud suhteliselt madalad olnud. Kütusekulu mõttes on tegemist ilmselt ühe ökonoomseima autoga, mida olen omanud. Kaskokindlustuse tuhande eurone aastamakse on ka pigem mõistlik. Remonti pole senimaani pidanud väga tegema ning töökindlus on üllatanud positiivselt. Eks saab aga näha, mida see hinnalangus teeb. Eelmise omaniku käes kaotas auto umbkaudu sada kilo viie aastaga. Isegi Erik Orgu dieediga sellist numbrit naljalt ei saavuta


Antud auto ostulugu on leitav siit:



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.