#9 : Jaguar XK8 Convertible 4.0 1997a
Vahepeal oli talv mööda lennanud ning kevad jälle käes. Ja uus hobiautode hooaeg saabus. Jaguar oli talve veetnud kusagil Maardu külje all angaaris. Autole järgi minnes ta muidugi käivituda ei suvatsenud, kuna aku oli tühjaks saanud. Laadimisvõimalust seal otseselt polnud ning seetõttu sai masin teise auto pealt täkuga käima aetud. Kindlustus peale ning cabrio-time võis alata.
Kellel eelmine sissekanne kahe silma vahele jäänud, siis see leitav siit:
Igatahes nüüd esimese asjana tahtsin autole kevadise hoolduse ära teha. Aga eelmisel hooajal abiks olnud mehaanik enam telefonile ei vastanud. Mõningase uurimise tulemusena selgus, et ta oli kogu asjale käega löönud ning ülejäänud maailmast ennast eraldanud. Kui suvalise Opeliga see pole eriline draama ning iga järgmine garaaz saab asjadega hakkama, siis Jaguarite puhul on asi pisut nutusem – enamus neid remontida ei oska ning paljud isegi ei taha proovidagi. Rääkimata vajalikest spetsiaaltööriistade olemasolust või diagnostika võimekusest. Okei, hoolduse võib kus iganes ära teha, aga kui nüüd midagi tõsisemat remontida vaja, mis siis saab?
. . .
Eelmises postituses kirjeldatud kohaltvõtu probleemid polnud aga talvega kuhugi kadunud. Olin autoga tulnud kontorisse ning ära sealt ära enam ei saanudki – käima läheb, liikuma hakates sureb välja. Ilmselgelt oli viimane aeg see probleem ära lahendada. Kuna mul ühegi pädeva mehhaaniku kontakti ei olnud, siis tuli kasutada erinevate välismaiste foorumite abi. Päris täpselt samasugust häda ükski teine XK8 (või üldisemalt Jaguari) omanik aga polnud kogenud. Kõige pädevamaks soovituseks oli vahetada ära pidurilüliti (asub piduripedaali taga).
Uus kasutatud detail tellitud ning asusin siis seal samas kontori parklas külge monteerima. Loomulikult oli juurdepääs pidurilülitile piisavalt ebameeldivaks ja kitsaks tehtud. Selili kuidagi kõveras auto põrandal olles sai ühed kruvid lahti ning lisaks hoidis veel kaks kruvi seda kõike mootoriruumist kinni (kuhu polnud ka liiga hea ligi pääseda). Igatahes sai see vidin vahetatud ning kasu polnud sellest mitte kõige vähimatki.
Järgmine soovitus oli välja vahetada pagasiruumis asuv tulede moodul. Kui see annab vale signaali (nagu ka ülejäänud 7 autol olevat aju), siis keskne aju ei luba masinal liikuma hakata. Probleem aga oli sobiva mooduli leidmises – nimelt on neist kuus erinevat variatsiooni. Iga regiooni jaoks tegi tehas mingil põhjusel oma seerianumbriga vidinad ning need omavahel ei ühildu. Kuidagi mingi ime läbi suutsin siiski õige asja kätte saada ja ära vahetada. Tulemus? Jap, midagi ei muutunud. Siinkohal oli mul mõistus otsas ja otsustasin ta taaskord sedasi jätta ja lihtsalt selle tüütusega uuesti ära harjuda.
Ühesõnaga seis tundus üsna lootusetu olema – autol vigu jagub, aga pädevat remondimeest kusagilt ei leia. Ja ise ka kõike ju ei oska (ega ka viitsi teha). Järsku aga ühel päeval oli kojamehe vahele pistetud väike inglisekeelne kiri: “Nice car. We are trying to form a Jaguar Club of Estonia. If you are interested, please write” ning juures ka üks meiliaadress. No loomulikult ma siis kirjutasin.
Selgus, et sedeli oli kojamehe vahele jätnud üks soomlane, kes elas ja töötas Tallinnas. Päeval käis kenasti lipsuga kontoritööd tegemas, aga õhtuti putitas vanu Jaguare. Lisaks oli tal endal nii kupee XK8 kui ka lahtine XKR… Minu rõõmuks tundis ta seda mudelit läbi ja lõhki ning oli rõõmuga nõus aitama. Vot teinekord kohe juhtuvad sellised huvitavad asjad just siis, kui parasjagu kõige suurem kitsikus käes.
Esimeseks mureks oli talvega jube aeglaseks jäänud katusemehhanism – avamine ja sulgemine võttis meeletult aega ja venis nagu tatt. Leppisime aja kokku ning sõitsin soomlase Mõigus asuva garaazi juurde. Kiiresti selgus, et oli lihtsalt õli vaja juurde lisada. Samal hetkel, kui ta seda pagasiruumis asuvat paaki täitma hakkas, kerkis järsult korraks tugevam tuulehiil, mis lennutas selle piraka pagasiluugi talle selga. Vandudes ja ropendades läks ta tagasi töökotta ning naasis tutika luugi amordiga. Kokku läks see pull mulle maksma 10 eurot ning rohkem polnud ta nõus raha vastu võtma…
Järgnev suurem töö auto juures oli juba proovisõidu ajal esinenud julm vibra kiirendamisel. Väga talda ei tahtnudki anda, kuna üle 2000 pöörde läks asi ikka päris hulluks. Soomlane tegi autoga tiiru ära, tõstis ta korra üles ning teatas, et kardaan on vaja ära vahetada. 100€ eest oleks tal korralik kasutatud tükk pakkuda ning ega ka vahetuse eest väga palju raha ei võtaks. Täiesti arusaamatult väikesed numbrid… Mis nii viga Jaguari pidada, eksole. Aga eks ta vist tegigi asja rohkem hobi pärast, mitte raha teenimiseks. Jätsin auto sinna talle nokitsemiseks ning sain XKR’i kõrvalistmel elamusterohke tagasitee koju.
Mõned päevad hiljem tuli kõne, et võib masinale järgi minna. Oli selline soe ja mõnus augustikuu hilisõhtu. Piisavalt hea, et katus maha koorida ja tagasi kodupoole kulgeda. Kardaani vahetus oli teinud autoga imesid – justkui oleks hobujõude kolm korda rohkem tekkinud ning see korralik V8 hääl… Seda kõike polnud ma varasema kahe aastase omamisperioodi jooksul kogenud. Lihtsalt fantastiline.
Valisin kohe meelega pisut pikema tee koju ja sõitsin läbi südalinna. Kuna see minek oli nüüd nii mõnusalt terav, siis iga foori taga läks gaasipedaal põhja ning järgmise taga sain peatuda, et uuesti kohalt söösta. Kõik oli tore ja lõbus täpselt viimase valgusfoorini enne oma kodutänava otsa. Punane, kollane, roheline… Pidur lahti ning gaas põhja. Tulemuseks käis ilge pauk ning auto liikus edasi suht teo-kiirusel. Boonusena armatuuril vahva roheline tekst: “Transmission Fault”.
Kuidagimoodi kulgesin temaga järelejäänud 400 meetrit kodu hoovi ära ning tegin kõne soomlasele, et mis täpsemalt võis juhtuda. “Ou s*it” – oli esimene reaktsioon, mis sealt kätte sain. Ühesõnaga minu lootus, et ehk midagi väga halvasti ikka pole, sai kohe jääkülma vee peale. Ees ootas automaatkasti kapitaalremont. Täpselt nii kauaks seda rõõmu siis jaguski.
Tellisin autole puksiiri järgi (esimene, aga kaugeltki mitte viimane kord puksiiri peal sõita) ning XK8 maandus Veskimetsas käigukasti remonditöökojas. Sealt saadeti kast edasi Lätti taastamisele (kusjuures üks asjalikumaid kohti Baltikumis). Kogu pull läks maksma pisut üle 1800 euro ja võttis paar nädalat aega.
Üsna ilus lõpp kabrio-hooajale… Siiski mõned nädalad sai veel suve nautida ning oligi taas aeg auto talvekorterisse paigutada.
Kes ei viitsi liiga tihti siia blogisse piiluda uute postituste järele, siis panen ka lingid oma FB lehele, kus leiab ka jooksvalt rohkem pilte ning lugusid:
Vahepeal on valminud ka selle saaga viimane vaatlus:
