#9 Jaguar XK8 '97 aprill 20, 2020 Lisa kommentaar
#9

#9 : Jaguar XK8 Convertible 4.0 1997a

Möödunud reedel pääses Jaguar lõpuks töökojast koju. Eelmise hooaja lõpus (oktoobris) läks ta hooldusesse ja klapikambrikaane tihendi vahetusse ning juba kuus kuud hiljem sai auto valmis. Talvekorteriks renditud garaaz seisis seega tühjalt. Või noh, mitte päris – üks pikendusjuhtme rull seal ikkagi vedeles.

Elu selle kaslasega on olnud kõike muud kui lihtne – hägune taust, auto vanus ja Briti inseneride leidlikkus on sellised hea huvitava elu kombinatsioonid. Õige pea saab Jaguari ostust juba kuus aastat täis ning paras aeg see peavalu nüüd lahti harutada.

Ostulugu on leitav siis (kui on lugemata jäänud):

. . .

Eks soodne hind ning ahvatlev välimus panid ostu ajal vigadest pisut mööda vaatama. Juba proovisõidul oli tunda kiirendamisel vibratsiooni, aga küll see on likvideeritav. Lisaks ei toiminud elektriline katus ideaalselt – kõrvalistuja poolset raami pidi pisut käega kaasa aitama, et mehhanism suudaks end kenasti kokku pakkida. Ja veel üht-teist, mida isegi enam ei mäleta.

Ühesõnaga nüüd oli vaja leida keegi, kes seda autot remontida oskaks. Õnneks oli tollel ajal veel täiesti toimiv Jaguari foorum ning sealt kaudu leidsin ühe sellele margile pühendunud seltskonna. Esmajoones sai tehtud hooldus ning vigane katusemehhanism korda – üks raami detail oli nimelt pooleks murdunud ning üleüldse oli kogu see konstruktsioon seal pisut kõver. Mehhaanikud arvasid, et ilmselt on see auto kunagi külili käinud. Hea uudis oli aga see, et suuremad mootoriga seotud tüüpvead olid tal juba likvideeritud.

Kusagil Koplis bossamas. Ei see seal taustal pole mu tolleaegne üürikorter

Lisaks vaevas XK-d veel üks väga kummaline anomaalia – panid auto käima, piduri alla, käigu sisse ning kui liikuma hakkasid, suri mootor välja. Mõnikord lausa 3-5 korda järjest. Enamasti muidugi kõik toimis ja said esimese korraga kohalt minema. Eriti piinlik oli see muidugi just kusagil tanklas, poe parklas, restorani ees – ühesõnaga just siis, kui publikut oli palju. Nagu algaja autojuht, kes ei oska kohalt ära minna, aga see pill on ju automaat-kastiga!

Kõige vahvam seik selle kohaltvõtu-jamaga oli mõned kuud peale auto ostu. Väljas oli vahva ja soe suveilm, mis soosis just cabrioga ringi kruiisimist ning seetõttu sai temaga Hiiumaale mindud. Terve nädalavahetus käitus XK8 justkui korralik viieline ja tujutsemisest polnud jälgegi. Seda aga ajani, kui oli taas aeg praami peale sõita. Kuna mul bronni ei olnud, siis tuli minna üldjärjekorda, mis tähendas kõige keskmist rida teiste autode vahel. Ja kui foor lõpuks roheliseks läks, siis keeldus Jaguar kohalt võtmast – käivitus, aga nii kui käigu sisse panid ja piduri lahti päästsid, suri välja. Niimoodi umbes 30-40 korda järjest. No ja ei saanudki liikuma…

Autoga Patarei vangla ekskursioonil

Ees olevad masinad olid juba praamile sõitnud ning mina hoidsin kogu ülejäänud elu kinni. Sadamatöölised suutsid juba närvi minna, et mida ma lollitan seal ning tulid lõpuks ligi ja lükkasid Jaguari järjekorrast välja. Proovisin veel mõned korrad liikuma saada, kuid tulutult. No ei saa kohe mitte mingi valemiga praami peale. Kuna ma ei tahtnud autot päris Hiiumaale ka jätta, siis sain ühe seltskonna appi ning lükkasime auto pardale.

Rohuküla sadamasse jõudes sama pull jätkus ning olin juba igaks juhuks praami peal abilised välja otsinud, kes aitaks auto maha lükata. Ning sinna parklasse ta jäigi… Lootusetu! Põhimõtteliselt tuli nüüd häälega tagasi pealinna sõita ja hakata puksiiri otsima, kes ta sealt Haapsalu külje alt ära tooks. Prouale see situatsioon väga ei meeldinud, aga lohutasin teda sellega, et kuigi hetkel on s*tt, siis hiljem saab sellest ehk vähemalt hea loo.

Pildil vana diivan ja tundmatu koer

Samal pühapäeva õhtul helistasin oma mehhaanikule, et kas sobib, kui toon auto puksiiriga töökotta. Paraku pidi ta just nädalaks suvilasse sõitma hakkama. Kui ütlesin talle, et masin jäi Rohukülla, siis selgus, et ta suvekodu jääb sealt vaid mõne kilomeetri kaugusele. Igatahes lubas arvuti kaasa võtta ning Jaguari üle vaadata.

Mõned päevad hiljem sain kõne, et võin oma autole järele minna. Nimelt läks mehhaanik masina juurde, keeras selle võtmest käima ja sõitis probleemivabalt minema. Arvuti loomuliult ühegi veateadet ei näidanud – XK8 oli imeväel ise korda läinud… No kurat, tore lugu küll.

Aga sellest anomaaliast jagu ei saanudki ning ajapikku õppisin lihtsalt koos temaga elama. Nimelt teeb Jaguar süüte sisse keerates süsteemi kontrolli (väljendades seda piiksudega) ning mingil momendil peab ta tegema kaks kiiremat piiksu järjest. Kui neid ei kuule, siis pole ka mõtet käivitada. Keerad aga süüte välja ja proovid uuesti õnne. Ja mitte keegi ei osanud ka lahendust välja pakkuda. Isegi välismaistes foorumites kolades ning uurides ei kohanud kellelgi analoogset probleemi. Vot sulle poltergeisti.

Scania-tuuning

See oli umbes aasta peale auto ostu, kui liikusin cabrioga oma Ülemiste linnakus asuvast kontoris Kalamaja üürikorteri suunas. Kõige kavalam teekond oli tulla mööda Tartu maanteed, keskturu juurest pöörata Kreutzwaldi tänavale ning siis sealt Ahtri tänava kaudu Linnahalli suunas edasi. Kreutzwaldi pöörde roheline tuli hakkas juba vilkuma ning litsusin gaasipedaali, et sealt veel kiirelt läbi jõuaks. Ja siis järsku hakkas auto rappuma ja ragisema – üks sadamasse suunduv Scania otsustas pisut liiga vara ning vales kohas rida vahetama hakata…

Üsna ebameeldiv tunne oli seal äärekivi ja rekka vahel kaasa lohiseda. Mingil hetkel jäi õnneks minu masin seisma, aga veokas liikus endiselt edasi. No kurat ja sõidabki niimoodi lihtsalt minema? Surusin signaali põhja ning ca 300 meetrit hiljem otsustas ta ka ikkagi peatuda. Scania esiratta velje korpus oli Jaguari tagatiiva justkui sproti karbi konserviavajaga lahti teinud. Lisaks oli juhiuks korralikult muljuda saanud.

Scania-tuuning

Mis seal ikka. Tuli hakata kindlustuse jaoks pabereid täitma. Kohapeal veel igaks juhuks telefoniga kogu sündmusest pildid ja läksime ilma suurema tülita laiali. Veokal polnud eriti midagi viga – ainult velje kapsel oli kõver. Minu Jaguar nägi aga päris nukker välja: räsitud nagu mõni purjus tüdruk peale klubiõhtut…

. . .

Kuu aega peale kindlustusele kahjuavalduse tegemist polnud ma aga endiselt veel mitte mingisugust vastust saanud. Seega tegin kõne kahjukäsitlejale, et uurida, mille taga asi venib. Selgus, et puruks rebitud tagatiivale ei suudeta asendust leida. Kogu põhjamaade ja baltikumi romulad ning varuosamüüad on juba tulemusteta läbi kammitud. Esindus küsis tiiva eest kolm tuhat euri, aga ei olnud võimeline seda isegi tarnima.

Lõpuks otsustasin asja oma kätte võtta, tegin paar telefonikõne ning hetk hiljem oli vajalik kereplekk 300 euri eest leitud. Ja siitsamast Tallinnast! Remonditöökoja mehed läksid relakaga kohale ning tõid kellegi hoovis vedeleva vraki küljest selle vajaliku detaili ära. Kuna ligi kolmandik autost pidi niikuinii uue värvi alla minema, siis otsustasin, et kui juba mökerdamiseks läheb, siis võiks ta täiesti üleni uue kuue saada – maksan lihtsalt pisut juurde.

Auto krunditud, ootab nüüd uut custom värvi selga

Värvitöökojas küll pisut kurdeti, et pahtlit on palju, aga kuu aega hiljem oli ta valmis. Minu osaluseks jäi ca 2000€ kogu tööst. Aga ta sai ilus ja värske. Peale seda liikus auto otse kuhugi Maardus asuvasse lattu talvekorterisse. Kevadel Jaguarile järgi minnes avastasin ebameeldiva üllatuse – kõrvalistuja poolne külg oli pragunema hakanud. Peale mõningast kemplemist võeti ta garantii korras töökotta tagasi, et tekkinud defektid ära parandada.

Selgus, et esimese ukse peal oli ca sentimeetri jagu pahtlit ning seda ei olegi võimalik kuidagi normaalseks saada. Selle peale tegin veel ühe telefonikõne ning viisin 100 euro eest neile uue korraliku ukse. No ei võinud siis kohe sügisel öelda, et sellest olemasolevast asja ei saa… Igatahes teise katsega sai asi parem ning pole tänaseni veel koledaks läinud. Muidugi kohe kolm päeva peale värvimist oli keegi juba suutnud uksega korraliku mõlgi sisse lüüa. Aitäh sulle, kes iganes sa ei olnud!

Kogu see pull oli muidugi alles algus ning ega elu temaga vahepeal lihtsamaks ei läinud. Töid, kannatusi, varuosade otsimist ja muud jätkus veel küllaga. Aga sellest edasi juba mõnes järgmises postituses.

Jätkulugu (vol.2):



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.