XK8 – lõputu ehitamine (vol.3)

#9 : Jaguar XK8 Convertible 4.0 1997a

Neljas kabrioletihooaeg Jaguariga oli alanud. Ülevaatust jagus veel täpselt kuuks ajaks, aga olin üsna kindel, et puhtalt ta läbi enam ei lähe. Ja mis kõige hullem – mu soomlasest XK8 spetsialist oli talvega siirdunud tagasi kodumaale ning taas olin ilma pädeva mehaanikuta. Aga alustuseks otsustasin teha autole ülevaatuseelse kontrolli, et saaks valitsevast seisukorrast pildi ette.

Kui eelnevad sissekanded on veel lugemata, siis tasuks ehk nendest alustada:

XK8 – lõputu ehitamine (vol.1)

XK8 – lõputu ehitamine (vol.2)

Kui hull ikka asi olla saab? Äkki lihtsalt paar asja vaja üle käia ja võib ausa näoga edasi sõita? Autot sisse ajades vaatas tehnomees Jaguari juba sügavalt kahtlustava pilguga. Ja nagu selgus, siis ikkagi põhjusega. Vigade nimekiri täitis kenasti A4 jagu paberit ning tema poolne tungiv soovitus oli see pill maha müüa. Polevat mõtet korda teha… Ainuüksi heitgaasid ületasid lubatud piirmäära nii umbes 25 kordselt.

No mida põrgut siis teha. Eks tegelikult talve jooksul oli müügi mõte nii umbes paarkümmend korda peast läbi käinud küll. Aga samas nagu ei tahtnud temast päris loobuda ka. Igatahes maikuuga sai ülevaatus läbi, aga ilusa ilma puhul see muidugi sõitu ei takistanud (igaks juhuks mainin, et nii ei tohi!). Kuidagi mingil hetkel sain vihje, et Sõpruse puiesteel asuv Alert Auto on nende kaslastega kokku puutunud ja pidavat isegi oskama neid remontida. Võtsin ülevaatuspunktist saadud nimekirja kaasa ja läksin asja uurima.

Sealsed poisid vaatasid auto üle ning täiendasid veel pisut vigade listi. Ma nagu natukene aimasin, et päris taskuraha eest teda korda ei saa, aga kolmetuhandekahesajaeurost kalkulatsiooni ka päris ei osanud oodata. Ning müügimõtted said jälle uuesti puid alla. Aga proua kodus oli väga tugevalt selle plaani vastu – tee jupi kaupa, siis ei tundu nii suured summad… No kurat, vahet pole, kas käin ühe korra teeninduses või kümme korda, aga üle kolme tonni läheb sisse ju niikuinii.

Igatahes selle vaidluse naine võitis ning töökoja maraton võis alata. Jõudsin suve jooksul vähemalt neljal korral Alert Autosse järjekordselt tellitud juppe vahetama ning hooaja lõpuks sai nimekirjast kõik vead rahulikult maha kriipsutada. Kuna sujuvalt oli september kätte jõudnud, pidi Jaguar taas siirduma talveunne – endiselt ilma ülevaatuseta. Ahjaa, kõige muu käigus selgus veel pisike tõsiasi, et tehnilises passis oli auto millegipärast halli värvi.

. . .

Viies hobiautode hooaeg oli juba käega katsuda. Ilmad läksid järjest soojemaks ning järjest enam tekkis isu Jaguar garaažist välja ajada. Jällegi oli talve jooksul paarkümmend korda müügimõte peast läbi lipsanud, aga õnneks või kahjuks see ainult mõtteks jäigi. Vahelduseks võiks nüüd ülevaatuse ka peale teha, et ei peaks politseiga kassi ja hiirt mängima. Ning lisaks oli kindel plaan ka uus pädev töökoda leida. Alustuseks sõitsin Maanteeametisse, lasin auto üle vaadata ning musta värvi ka tehnilisse passi sisse kanda.

Aga kuidas ikkagi leida pädev mehaanik, kes XK8 hingeelu põhjalikult tunneks? Eks auto24 aitab! Lappisin läbi kõik selle ajastu Jaguari müügikuulutused ning leidsin ühe, millel oli lahti kirjutatud pikk ja põhjalik teostatud tööde nimekiri (sealhulgas veel spetsiifilised ning vähetuntud tüüpvigade likvideerimised). Igatahes tõmbasin müüjale kõne peale ning uurisin, kus tema oma masinat remontimas käib. Võibolla pisut veider lähenemine, aga tänu sellele leidsin ühe tegelase, kes oli eelnevalt 10 aastat Inchcapes Jaaguare-Ländrovereid remontinud ning viimased paar aastat oma töökojas tegevust jätkanud. Jackpot!

Enne ülevaatusele minekut lasin tal auto põhjalikult üle kontrollida, mille käigus ilmnes, et roolilatist tilgub rämedalt õli. Taastamine läks maksma paarsada eurot ning pisut tööraha juurde selle maha võtmise ja peale paneku eest. Kõik muu tundus nagu enamvähem viisakas.

Igatahes oli aeg ülevaatusele minna ja näha, kas kolme ja poole tonni eest tehtud remontidest piisas või tuleb veel sinna raha uputada. Kogu tööl olev kaader oli ümber auto ning väga hästi ei saanud aru, kas nad uurisin masinat või selle vastavust nõuetele. Minu üllatuseks öeldi, et nii korraliku sellises vanuses Jaguari pole nad ammu näinud (no tihti neid Jaguare üldse näeb?), aga üks viga ikkagi oli ning ülevaatuselt läbi ei pääsenud. Nimelt oli käisipiduri erinevus 75% tagarataste vahel. Kuna kogu see krempel sai värskelt ära vahetatud, siis piisas ainult reguleerimiseset ja võis ülevaatuspunkti tagasi templi järgi sõita. Tehtud! Täiesti ausalt ja puhtalt.

Ülejäänud suvi kulges kenasti ja murevabalt – kui just see eelmistes postitustes kirjeldatud väljasuremise jama kohaltvõtul kõrvale jätta. Kõik oli tore sinna maani, kuni ühel päeval sõitis mulle vastu teine samasugune Jaguar. Ja mis häält ta tegi! Väga mõnusa urina saatel kadus ta tahavaatepeeglisse. Mul ju samasugune V8 kapoti all, aga miks minu auto häält ei tee (või noh teeb, aga rohkem sellist tojotapriiuse oma). Nüüd oli uus kinnisidee – leida tummisem väljalaskesüsteem. Või lasta see kellelgi valmis teha.

Peale mõningast interneeduses surfamist leidsin kaks tootjat, kes pakkusid XK8’le korraliku roostevabast terasest torustikku – üks USA firma (ca 1000$ + shipping) ning üks UK ettevõte (ca 1000£ + shipping). Ameerikast kama tellides võib arvestada päris korralike tollimaksudega ning asi oleks kenasti kalliks läinud. Inglise firmal oli aga parasjagu mingisugune kampaania ning süsteemi eest küsiti vaid 400 naela. Igatahes andsin tellimuse sisse, saatsin kupüürid teele ja jäin ootama. Tarne küll venis, aga septembri lõpuks olid torud käes ning aeg need alla paigaldada.

Ühel õhtul tuli proua poest ning kurtis, et ujumisriiete eest küsiti hingehinda – 49 eurot. Ma ei vastanud midagi. Võtsin taskust telefoni ning näitasin talle äsja saabunud väljalaskesüsteemi pilti: “Ma ostsin just viie soti eest torusi…” Eks te ilmselt oskate juba seda reaktsiooni ette kujutada, mis sealt tuli? Mina igatahes ei osanud. Olin ennast küll kõige halvemaks ette valmistanud, aga siiski suutsin korralikult üllatuda. “Ooo… Väga äge! Siis tulebki see V8 hääl paremini esile…” Nagu mida? Kas ma ikka kuulsin õigesti või oli see mingisugune iroonia? Aga ei. Ta oli päriselt mu ostuga igati rahul. Vot kus on alles naine! Enamus ilmselt kukuks näägutama, et mis pagana jama peale sa raha kulutad…

Torud said alla ning kuna käes oli juba oktoober, siis tuli töökojast otse talvekorterisse suunduda. Uhh… mis häält ta nüüd tegi. Stereosüsteem sai koheselt välja lülitatud, sest vaevalt sealt midagi ligilähedaseltki samaväärset oleks kostunud. Kahju ainult, et hooaeg just läbi sai. Etteruttavalt võin öelda – see talv enam ühegi müügimõtet peast läbi ei käinud…

Kuues hooaeg – viimane vaatlus

Terve talv ootasin kannatamatult kevade saabumist. Tahaks ju uuesti ja uuesti seda lörinat kuulda. Elevil nagu väike laps enne jõuluvana tulekut. Proua ootas samuti, sest tema ei olnud oma kõrvaga veel uue väljalaskesüsteemi helisi kuulnud. Lõpuks oli auto õues ning uus kabrio-hooaeg võis alata.

Eks neid töökojas käimisi kogunes suve jooksul ikka mitmeid kordi. Kuna see postitus on niigi lohisema läinud, siis jätsin kõik pisemad hädad meelega siit välja. Aga mingil hetkel kadusid ära pidurituled. Algul arvasin, et ehk see ikka nii suur probleem pole kuniks üks Mondeo oleks mul auto pagassi võrra lühemaks sõitnud. Okei, aitab! Sellega peaks kiiremas korras tegelema. Ning Jaguar oli taas teab-mitmendat-korda jälle remondis.

Paar päeva hiljem sain kõne, et pidurituled ise on korras ning lihtsalt süütelukust ei tule vool sinna peale. Mingisugune katkestus on sees. Mehaanik oli kogu selle juhtmemajanduse lahti harutanud ja avastas autosse paigaldatud lisa-immo. Tõenäoliselt oli see ka samane kurjajuur, mille pärast ta aegajalt kohalt liikuma hakates välja suri.

Sealt edasi liikus Jaguar elektriku kätte, kes hakkas immobilaiserit välja katkuma. Tunnike tööd ning kõik mu maailma probleemid võisid just lahenduse saada. Aga signalisatsioonitöökoja eest liikuma hakates suri auto taas välja… Sama targalt aeti masin garaaži tagasi. Pool päeva hiljem sain kõne: “Korras!”

Kunagi aastaid tagasi oli autode varastamine populaarne teema ja kunagi aastaid tagasi maksis see Jaguar oluliselt rohkem raha. Et vältida soovimatut omanikuvahetust, olid nutikad meistrimehed ehitanud päris kavala lahenduse: kapoti all paiknevas kaitsmete karbis oleva relee sisse paigaldati liikumisandur. Välisel vaatlusel nägi see välja nagu täiesti tavaline relee, mistõttu elektrikul läks päris mitu töötundi kaduma, et selline vigur üles leida. Ja ilmselt aegajalt ei saanud see lisa-immo-häkk puldist signaali kätte, mistõttu katkestas auto liikuma hakates kütusepumba töö. No pole siis ime, et ühelgi teisel Jaguari-omanikul analoogset häda ei esinenud. Igatahes see väljasuremise häda oli ravitud ning elu XK8’ga muutus oluliselt talutavamaks.

. . .

Ühel augustikuu õhtul läks proua autoga poodi. Umbes pool tundi hiljem sain kõne, et pagassist tuleb väga palju auru… Ee.. oot misasja? Kummast pagassist, kas esimesest või tagumisest? Ikka esimesest! No palun ära siis rohkem sõida ning jäta auto kuhugi seisma. Võtsin tööriistakohvri kaasa ja lendasin teise masinaga kohale. Kogu kapotialune oli jahutusvedelikku täis. Saatsin proua minema ning jäin ise tekkinud olukorda lahendama.

Õnneks oli kõrval kohe Olerexi tankla ning ostsin sealt alustuseks sületäie jahutusvedelikku (polnud esimene kord, kui süsteem oli saba andnud ja kogu tänav kaetud roosa vedelikuga). Kallasin paisupaagi täis ning asusin lõdvikut mudima. Ja üsna kiiresti selgus ka lekke põhjus – ülemises lõdvikus oli pöidla suurune auk. Kuna vana Jaguari põhivarustusse kuulub kuumakindel teip, siis lappisin sellega probleemi ajutiselt kinni, et saaks auto koju ära toimetada. Sõita ju polnud palju…

Poole tee peal aga andis mu kiirlahendus pisut järele ning auto muutus taas auruveduriks. Võis olla päris huvitav vaade, kuidas üks Jaguar peatub Vabaduse väljaku foori taga, katus maas ning kapoti alt tuleb korralik aurupilv. Boonusena kadus ära ka roolivõim. Igatahes koju ma temaga jõudsin ilma, et mootori temperatuur oleks jõudnud punasesse sõita.

Kõne remondimehele: “Mäletad, see lõdvik, millest eelmine nädal rääkisid, et peaks varsti ära vahetama? No nüüd on see hetk käes igatahes”. Õnneks oli ta nõus ka koduvisiidi tegema, uus kasutatud lõdvik küljes ning leke sai likvideeritud. Aga roolivõim oli endiselt kadunud… Kiire visuaalne kontroll tuvastas, et rihm oli rullikute pealt lihtsalt maha jooksnud. Ka see häda sai koduhoovis kohapeal lahenduse ning kogu pull läks maksma 40 eurot raha.

Võiksin veel ilmselt ühe õhema raamatu jagu erinevatest probleemidest kirjutada, aga lihtsalt internetist hakkab ruum otsa saama ning tõenäoliselt ei jaksaks keegi nii palju lugeda. Järgneva talveune perioodi veetis Jaguar remonditöökojas, kus sai hoolduse, mõningate pisihädade likvideerimise, uue klapikambrikaane koos tihenditega (läks mitu komplekti enne, kui lekke pidama sai). Boonusena tekkisid veel anomaaliad automaatkäigukastiga, mis samuti välja raviti.

Kas soovitan osta algusaastate Jaguar XK8’t? Jah, muidugi! Väga lahe auto on, aga lihtsalt tuleb ootamatusteks valmis olla. Ning külma närvi ja kannatust peab jätkuma. Aga kui kõik töötab, siis sõita on mõnus. Need, kes jaksasid kogu postituse lõpuni ära lugeda, võivad endale ise kodus paberist medali meisterdada.