#30 : Alfa Romeo 156 2.0 Twin Spark 1999a
Ilmselt jõuab nii mõnigi autoentusiast mingil elu etapil sinna punkti, kus tekib mõte, et kangesti oleks vaja osta üks Alfa Romeo. Igatahes mina olin proovinud seda mõtet järjepidevalt endast eemale tõrjuda. Las need teised ostavad ja kannatavad, kui nii väga tahavad. Läksin isegi nii kaugele, et punusin ristikheina lehtedest unenäopüüdja, mis seda potensiaalset haiget fantaasiat vältida.
Sul ei ole seda vaja! Ei ole vaja! No aga korruta palju tahad, ikka kipuvad need tutvumisportaali kuulutused lahti klõpsama. Õnneks aga ei olnud peaaegu kunagi ühtegi ahvatlevat eksemplari pakkumisel. Tänu autojumalale! Kuigi mõne 156 või 166 tahaks siiski järgi proovida… Seda enam, et kunagi nooruspõlves tundus Alfa Romeo 156 kõige ägedama disainiga sedaan.
Komistuskiviks sai lõpuks aga sotsiaalmeedia, kus agara ogarusega olen erinevate autogruppidega liitunud. Ja siis ühel saatuslikul päeval pani keegi sinna oma emotsiooniostu üles, millest soovis nüüd lahti saada. Lisaks oli ka hind üsnagi ahvatlev. Mis saaks valesti minna, eksole?
Teeks seekord nüüd õigesti?
Vanema Alfa ostmise juures kehtib üks kuldreegel – osta seisukorda, mitte mootorit, väljalaskeaastat, värvi või varustustaset. Seisukord on määrava tähtsusega edaspidise positiivse või negatiivse kogemuse jaoks. Sest õnnetus seisus eksemplarisse on võimalik üsnagi vähese vaevaga hiiglaslikke summasid sisse matta ning endiselt ei pruugi tulemus liialt hea olla. Ja noh, eks ma ei tahtnud ju Tähepõldu ka järgi teha.
Seega olin otsustanud, et ilma ülevaatuspunktist läbi käimata seekordset ostu ei soorita. Loomulikult on põnevam teha hoopis ostujärgne kontroll, et näha, mis paganama põrsa ma seekord ostsin ja kui raibe see auto sattus olema. Mune ju võib olla aga Alfa Romeo soetamise puhul on siiski mõistus ja emotsioonide alla surumine olulisem.
Seega helistasin müüjale ja leppisime kokku, et sõidame ka lähimast ÜV punktist läbi. Esmasel välisel vaatlusel suurt draamat ei paistnud. Eks neid iluvigu oli, kuid samas oli hind ka küllaltki tagasihoidlik. Eks üht-teist saaks poleerimisega ilmselt paremaks ja mõningaid tehnilisi vigu annaks ka lappida. Kusjuures mõnus sportlik hääl oli autol (mida ka omanik kiitis) ning käigud käisid sisse väga täpselt ja sujuvalt. Suuremaid kolinaid sildades samuti ei tuvastanud.
Mis TÜV’is aga selgus?
Igatahes enne ülevaatuspunkti uksest sisse sõitmist olin nii mina kui ka müüja veel üsna entusiastlikud. No vaatame, kas leitakse midagi või saan oma esimese Alfa lõpuks ostetud. Ilmselt tänu odavale hinnale polekski viitsinud seda kontrolli teha, aga kuna ülevaatust jagus veel ainult kuuks ajaks, siis tegelikult oli oluline, et ta kenasti läbi läheks.
Aga edasi läks kõik ainult allamäge… Põhjas olid mõningad augud, mis vajaksid kindlasti keevitamist ülevaatuselt läbi saamiseks (tüütu ja kulukas töö), ühest küljekarbist paistis makrofleksi, mõningad puksid ja õõtsad vajasid vahetust (pole suur draama) ning käigukast lekkis õli nagu mahlakask. Aga pidurid olid vähemalt heade näitudega. No ja siis üks udutuli vajas vahetust jne.
Ja siis selgus ka selle sportliku väljalaskehääle põhjus. Nimelt oli summuti enne viimast pütti konkreetselt pooleks. Mitte väike auk sees, vaid ikka kohe päris pooleks. See omakorda tähendas, et CO näite ei saa ka sondiga kätte. Ülevaatuspunkti vanad nuusutasid seal pisut ja ütlesid, et juba lõhna järgi saab aru, et midagi on väga valesti ning näidud on kindla peale väga mööda.
Arusaadavalt olime mõlemad müüjaga tulemustest löödud. Summuti keevitus pole teab mis hull tegemine aga põhja keevitamine ja küljekarbi vahetus tähendaks juba päris märkimisväärset väljaminekut. Lisaks kõik muud hädad ka juurde. Tugev neljakohaline number päris kindlasti. Seega võis rahule jääda otstarbekalt kulutatud paarikümne euro üle ja tuli ilma Alfata koju minna ning hoolimata ÜV käigus selgunud vigade tõttu langenud hinnast, jäi ost sooritamata.
Massirahutused pealinnas
Tegelikult olin ju enda jaoks Alfa kui sellise juba peas ära ostnud. Ilmselgelt oli korralik rahutus sees ja autot vaja. Paar eksemplari leidus müügis ka tutvumisportaalis auto24. Hinnad? Pigem üsna sinna 2000 euro lähedale. Kui algselt tundusid need pisut krõbeda hinnaga, siis viimane ülevaatuspunkti külastus ja peas tehtud kalkulatsioonid muutsid aga need juba üsna realistlikuks ja vastuvõetavaks. Seda loomulikult juhul, kui nad ka päriselt korralikud on.
Üks neist oli ilus sinine karamellikarva nahksisuga kaheliitrise Twin Spark mootoriga ning teine tumehall 2.5 V6 Busso. Loomulikult oleks võimsam mootor alati ägedam, kuid selle sinise eksemplari kuulutus tundus üsna aus. Boonusena oli mootori rihm ka veel 5000 kilomeetrit tagasi vahetatud. Igatahes sai kohtumine kokku lepitud tingimusega, et käime ka ülevaatuspunktist läbi.
Mis veel omakorda antud eksemplari ahvatlevaks tegi, oli fakt, et see ei olnud maanteeameti ajaloo järgi tüüpiline külajalgratas, millega pool maailma ringi vändanud on. Omanikuvahetusi oli küllaltki vähe ja enamasti püsis auto pikalt kellegi käes. Sellest võis omakorda ka eeldada, et Alfa on saanud ka piisavalt hoolt ning tähelepanu. Seega vaatama!
Alfa Romeo 156 vol.2
Kuigi auto läikis piltidel nagu pühademuna, siis päris elus oli värvitoon hoopis teine ning ka värv ise küllaltki tuhmunud ja kriimuline. Ehk saab poleerimisega paremaks? Küll oli aga sisemus hämmastavalt heas seisus. Armatuur, istmed, uksepolstrid… kõik nägi välja üsnagi uueväärne. Vau! Loodame, et ta siis sõidab hästi ja ÜV punktis ei põru.
Nagu alati, siis on vaja ka kõik nupud-lülitid jms eelnevalt läbi klõpsida veendumaks, et kõik mis küljes ka töötab. Esimesed aknad käisid kenasti nupust üles ja alla. Kuid tagumised ei tahtnud kohe kuidagi liikuda. Mis värk on? „Ahjaa, need käivad vändast“, teatas omanik. Oot mida? Nupud akende jaoks on, aga taga peab ikka väntama? Selgus, et kogu sisemus oli pisut uuema eksemplari pealt ringi tõstetud, millel siis järelikult ka neli elektrilist akent oli.
Esmasel vaatlusel väga nagu midagi probleemset silma ei jäänud. Okei, aku kinnitus oli puudu ja see oli asendatud koormarihmaga. Suva, sõitma! Küll aga jättis käiguvahetus üsna lödeva tunde. Varasemalt proovitud Alfa Romeo 156’te oli ta ju olnud väga konkreetne. Siin aga nagu ajaks kulbiga supi seest kõige tummisemat konti taga, mis lisaks üritab pidevalt eest ära põigelda. Lisaks ei töötanud ka konditsioneer.
Järgmine tehnokontroll
Nüüd siis oli vaja ka tehniline pool põhjalikumalt üle vaadata. Kuna kell oli juba suhteliselt palju ning ülevaatuspunkti sulgemiseni jäänud vaid paarkümmend minutit, siis pakkus müüja, et võime selle osa ka järgmisel päeval ära teha. Ei! Mul ju teadaolevalt puudub igasugune kannatus uute asjade kättesaamisel. Ja lisaks oli ka täpselt kolmekümnes kuupäev, et osta oma kolmekümnes auto. Nui neljaks, aga me peame sinna kontrolli jõudma.
No ikka oli veidi ärevust, et mis sealt siis välja koorub. Kuid põhi oli ilus ja roosteta. Küljekarbid tugevad ning kenasti paistis, et keegi oli selle suure keevitustöö ette võtnud ning muidu juustuks muunduvad plekid ära vahetanud. Sillad olid korras ning ükski puks või pulk vahetust ei nõudnud. Ka käsipidur toimis laitmatult. Boonusena puudusid igasugused õlilekked, mille likvideerimine on piisavalt tüütu ja kulukas.
Eks paar pisikest viga leidus siiski. Esiteks näitas üks esituli liiga ülesse. Omanik oli hiljuti tuled ära vahetanud ning ega see reguleerimine alati just nii oluline polegi… No okei, see on ikka väga pisike asi, mille kallal norida. Pealegi tegin tutikad esituled auto väljanägemise oluliselt värskemaks. Ja teiseks probleemiks oli pisut liiga kõrge CO näit. Mitte just liiga palju üle, aga siiski üle piiri. Võimalik, et tuleks autoga lihtsalt korralikult sõita ning kõik ämblikud süsteemist välja põletada.
Ja purgis!
Kokkuvõttes polnud mul ühtegi head põhjendust endale, miks see Alfa ostmata jätta, sest ta oli tõesti väga korralik. Ja ega ma ei kavatsenudki teda ostmata jätta. Tuli vaid saada sobivas hinnas kokkuleppele ning auto ringi vormistada. Kokkuleppele me päeva lõpuks siiski saime ning tuli telefonides pisut näperdada ja sõiduk ringi vormistada. Olin ostnud oma elu esimese Alfa Romeo! Boonusena sattus järjekorranumbriks kena ümmargune kolmkümmend.
Mis siis nüüd edasi? No kohe päris esimese asjana oli sinna alla vaja neid õigeid totakaid itaalia disainiga velgi. Need muudavad ühe saja-viiekümne-kuue päriselt õigeks saja-viiekümne-kuueks. Ja siis see käiguhoovastik vaja üle käia ning konditsioneer kontrollida/täita. Etteruttavalt võin juba öelda, et õiged veljed said alla ning töökoja külastusi ka tänaseks paar tükki selja taga. Eks kõigest sellest hiljem lähemalt.
