Lexus IS200 – tõsine alternatiiv e46’le?

#22 : Lexus IS200 2.0 1999a

Et uus saaks tulla, peab vana eest minema! Tasapisi hakkas vaikselt juba Ford Probe’ga kuu täis saama, mis tähendas, et oli aeg ta müüki paisata. Sõita oli ju temaga väga lahe, aga 100ni jõudmiseks ei saa paraku ühtegi pilli liiga pikalt käes hoida. Ja no lisaks veidi see hommikune suitsemine hakkas tüütuks muutuma… Vahetada klapisääretihendid, mootor või müüa ta edasi sellisena nagu on? Kuigi tihendite vahetusele olin saanud päris soodsa hinnapakkumise, siis otsustasin seekord ehitamise jätta järgmisele omanikule.

Otsest tormi mingil põhjusel autole kohe ei joostud aga üksikuid huvilisi ikkagi jätkus. Esialgu pigem kirjasõbrad auto24 sotsiaalkeskkonnas ning lisaks ka mõni kõne. Kuniks ühe laupäeva hommikuni, mil üks noormees helistas ja soovis Fordi vaatama tulla. Tavaliselt olen masinad juba enne müüki panekut korralikult üles lakkunud, aga seekord polnud sellist aega leidnud ning läks kiireks. Poleerida ei jõua, aga seest-väljast võiks teda korralikult kasida küll.

Kuna olin saanud YumCars Eesti maaletooja käest terve kotitäie autokeemiat testimiseks, siis oli paras aeg vähemalt osa sellest valikust Probe peal järgi proovida. Ostuhuviline lubas tunni pärast kohal olla, mis tähendas seda, et liiga põhjalikku ülevaadet toodetest ikkagi ei jõudnud saada ning testimine jätkub juba järgmise masina peal. Käiku läksid YUM Wash, Wheels ja Interior. Shampoon vahutas ja lõhnas hästi ning auto sai ka kenasti puhtaks. Tundus mõnus ja saab teda veel katsetada. Velgede puhastusvahend toimis ka päris hästi, kuid oleks pidanud juhendis soovitatud harja ka appi võtma, et jõuda perfektse tulemuseni. Kõige vähem aega jäi salongi puhastuseks, seega selle toote kohta ei saa objektiivset hinnangut veel anda.  Vähemalt lõhnasid kõik hästi ning ei pannud käsi kipitama…

Kõige keerulisem ostja?

Aga enne, kui asi sai vahatamiseni jõuda, oli ostuhuviline platsis. Ja mitte üksi, vaid koos perega – naine ning kahe-aastane laps kaasas. Jutust kumas läbi, et plaan on see Ford Probe pereautoks soetada. Oookei… kas ma üldse tahan teda pereautoks müüa? Siiski, selgus, et mõlemad noored on suuremat sorti autoentusiastid ning koos käigukaste-mootoreid jms kokku lappinud (preili oli ametilt lausa automaaler), siis otsustasin ise tehingut mitte pidurdama hakata.

Nii põhjalikku tehnilist kontrolli pole mul varasemalt ükski ostja teinud. Põhimõtteliselt sai kõik peaaegu detailideni üle vaadatud. Kuigi rääkisin ära kõik vead, mida teadsin, leidis ostja veel sealt terve nimekirja. Samas olgem ausad, tegemist oli ka 23 aastat vana Fordiga ning mingisugust ideaalseisundit eeldada oleks ka pisut patt. Suurimaks murekohaks oli väga madalalt võttev sidur ning keskluku mittetoimimine (kusjuures nädal tagasi ta veel töötas). Igatahes läksid nad perega proovisõidule ning tagasi tulles polnud ostumõte endiselt peast läinud. Pidid pisut järgi mõtlema ning järgmine päev oma otsusest teada andma.

Hommikut alustasin kaitsmete kontrolliga, et saaks selle raadio taas tööle. Kapoti all olevad tundusid kõik korras. Releesi näppima ei hakanud. Aga salongi kaitsmekarbist leidsin ühe, mis oligi läbi põlenud. Süüde sisse ja raadio hakkas laulma. Lisaks hakkas toimima ka kesklukk. Mõni tund hiljem oli huviline tagasi ning et saaksin demoda seda hommikust suitsemist, polnud ma autot veel meelega käima pannud. Kui see tossamine ei hirmuta, siis ei hirmuta teda vast enam miski. Veel möödus üks tunnike auto kontrollimise lainel ning õhutasime ka koos sidurid-pidurid ära. Pedaal justkui kerkis isegi natuke kõrgemale ning sidur ei võtnud enam nii madalalt. Kõik sobis. Tegin hinda veel õige pisut paremaks ja õhtul vormistasime juba auto ringi. See aga tähendas minu jaoks nüüd eesootavat auto24 maratoni…

Uute rataste otsinguil

Hinnapiiriks sai seekord taas 2000 eurot, kuna rohkem vaba pappi hetkel lihtsalt polnud. Boonusena ootas ees veel Range Roveri hooldus, mille suurusjärk küündis sinna Ford Probe müügihinna tasemele. Aga mida siis kahe kilo eest turult võtta on? Ausaltöelda põnevaid autosid oli ikka pagana vähe, mis filtrisse üldse sattusid. Mõned Saab’id, paar w220 kerega S-klassi, üks Cadillac ja sinna vahele eksis ka manuaalkastiga Lexus IS200. Hmm… seda viimast olin ma tegelikult juba mõnda aega proovida tahtnud.

Kuulutuses oli välja toodud terve rida erinevaid piisavalt kalleid ja tüütuid töid. Hind oli ka nagu okei ning boonuseks ka LSD differ. Tehase originaalraadio oli asendatud tänaseks juba aegunud Pioneeri touch-screeniga ja telefonikõne järgi ei pidanud ka rooste talle liiga palju tüli tegema. Mis seal siis ikka, tuleb vaatama minna.

Esmaspäeva õhtu, Coop’i parkla. Lexus juba ootas seal. Pisut totakas tunne on minna oma Range Roveriga vaatama alla paarikiloseid masinad, aga mis sa hädaga teed, eksole. Oleks vabu vahendeid rohkem käes olnud, siis oleks võinud selle Probe just sellisteks üritusteks alles jätta. Aga paraku ei saanud. Kuidagi veidral põhjusel müüa juba teadis täpselt, kes tema autot vaatama tuleb, kuigi ma ei olnud ennast telefoni teel liigselt tutvustanud. Ütles, et oli isegi mu varasema auto ajaloo blogist järgi vaadanud. Okei, kahtlane värk…

Aga auto tundus peale vaadates enamvähem aus. Mõned rooste täpid ja triibud ikkagi olid, kuid ei midagi hullu. Omamoodi huumoriks olid need maalingud auto külgedel. Pilte vaadates arvasin, et tegu on mingisuguste kleebistega. Siiski selgus, et keegi oli selle sigri-migri sinna pintsliga peale maalinud. Huvitav, kas selle saab kuidagi moodi maha ka ikka? Juhi istme riie oli kergelt kulunud kuid ülejäänud salong nägi pigem viisakas välja, karjus ainult korraliku puhastamise järele.

Proovisõidule

Esimese asjana tegi mulle nalja tagurdamisel kostuv piiksumine. Nagu kusagil veoautos. Miks Lexuse insenerid arvasid, et see lahe või vajalik on? Esimene käik sisse ja minek! Kurat, see käigukast teeb veidrat häält – umbes nagu oleks supercharger autole vahele tõstetud. Selline veider ulgumine. Ausalt öelda meenutas isegi mõnda ringraja autot, millel võidusõidu kast vahele topitud. Müüa väitel pidi seda häält põhjustama õhu sissevõtt??? Ee… see ju tuleb käigukastist. Kiire guugeldamine aga paljastas, et see on nende manuaalkastiga Lexuste puhul pigem tavaline ning kui ennast just liigselt ei häiri, siis pigem ei ole vaja tähelepanu pöörata.

Muus osas sõitis IS200 aga väga hästi. Ütleks, et meenutab väga palju just sama ajastu BMW kolmandat seeriat – konkreetne rool, täpsed käigud, piisavalt jäik vedrustus. Ehk siis on tegemist päris korraliku konkurendiga e46’le. Boonusena Jaapani kvaliteet ning teoorias võiks olla sakslasest oluliselt vastupidavam ja töökindlam. Tõenäoliselt ka rahakotisõbralikum. Kuna kapott langeb üsna järsu nurga all allapoole, siis pole auto nina rooli tagant üldse näha. Vot see oli veider tunne ning koos selle tagurdamise piiksumisega meenutas pigem veoauto rooli taga viibimist. Ainult, et istud palju-palju madalamal.

Okei, see käigukast… Kõik muu nagu tundus selle raha eest viisakas ja ausalt öeldes, ega parasjagu turult midagi paremat ka nagu võtta polnud. Kuna mõlemad olime Maanteeameti e-teeninduse usku, siis tegime ümbervormistuse kiirelt sealsamas poe parklas ära. Mina ei saanud piisavalt palju hinda alla ning tema ei saanud mulle kalli raha eest supakat kaasa müüa. Sometimes loose, always win… Huvitav, kas oleks juba aeg Maanteeametist mingisugust püsikliendi soodustust küsida?

Nädal Lexusega

Kohe järgmisel päeval sõitsin esimese asjana Kadaka teel olevasse autovärvide poodi lahustit ostma. Noh, et need üüberlahedad maalingud maha võtta. Kuna ma ise täpselt ei teadnud, milline võiks kõige sobivam asi selleks olla, siis kutsusin leti taguse härra korra autot kaema. Ta haaras muidugi kohe ühe potska ja lapi kaasa ning katsetas ühe nurga peal. No õnneks tuli kenasti see kraam maha. Ajasime veel törtsu juttu auto kõrval ning mingi hetk ta küsis, et kas sain siis Probe müüdud? Heh, päris hea. Ikka leidub inimesi, kes viitsivad blogi lugeda.

Lahustid, lapid ja üks uus poleerketas kaasa ning minekut. See käigukasti superchargeri laadne heli isegi hakkas järjest rohkem meeldima. Annab autole teistsugust iseloomu juurde. Miinuspoolena ajab mingil veidral põhjusel kihutama… Aga kuidagi hea on temaga sõita. Nagu ikka üllatavalt hea. Okei, pole nii lahe, kui Probe, aga siiski.

Traditsiooni kohaselt käin alati oma uut ostu ühele sõbrale näitamas ja ega siis seegi kord ei saanud teisiti minna. Ta kiitis samuti auto juhitavust ja jäikust, armatuuri disaini ning üldse sellist ehedat mehaanilist olemust. Puhas fun. Bemmilik juhitavus ja dünaamika pisut põnevamas kestas. Eelnevalt olin paagi kenasti servani kütust täis löönud ning kui jäime peale pikemat tiiru töötava auto kõrvale jutustama, avastasime midagi veidrat. Maas oli hiiglama suur loik ning korralik bensiini hais üleval. Põhja alla kiigates paistis sealt välja korralik leke. Mitte et tilguks natuke, aga rohkem nagu tuleks kraanist… No hästi! Igaks juhuks sai kohe mitu tulekustutit autosse lisaks tõstetud… Järgmine hommik parkisin seetõttu auto kontori ees kohe suitsunurga kõrvale.

Ilmselt peaks selle kütuselekkega kiiremas korras midagi ette võtma. Huvitav on see, et seistes midagi põrandale ei leki. Paned käima, ikka ei leki. Aga peale pikemat tiiru soristab juba kenasti. Ilmselt siis selleks ajaks lööb surve sisse ning hakkab kusagilt väljapääsu otsima. Palju sajale võtab? Raske öelda, pool läheb mootorisse ja teine pool põhjavette? Ja need maalingud peaks maha nühkima, et saaks auto üle poleerida.

Ahjaa, avastasin, et see tagurpidikäigu piiksumine on tegelikult päris kasulik. Olen selle nädala jooksul vähemalt kolm korda foori taga signaali saanud, kuna tagurpidi tuled põlevad ja minu järel olevad autojuhid kipuvad närviliseks muutuma. Tagumine käik käib sisse ju kenasti esimese kõrvale ette. Üsna lihtne on kohalt startides teisel masinal stange ära tuunida.