#28 Fiat Barchetta 1.8 R4 1999a
Kuidas siis minust nüüd järsku Fiati omanik sai? Kusjuures signaal tuli kosmosest selle kohta juba paar-kolm päeva varem. Olin Corvette kuulutuse neljapäeval üles lükanud ning reedel oli ka huviline ukse taga. Aga vahetult enne seda märkasin maja ees ühte punast ja kummalist autot. Loomulikult astusin kohe ligi, et aru saada, mis imeloom see selline on.
Selgus, et Fiat. Ja mingi veidra mudelinimega, mis meenutas mõnda Itaalia pagaritoodet – bruschetta, ciabatta või midagi sellist. No aga pagana äge nägi see igatahes välja. Tegin pisut sohvriga juttu ka ja selgus, et kütus oli otsa saanud, kuigi seier näitas veel veerandit paaki. Aga ära müüa ei taha? Olevat sõbra auto ja ta ei tea, kas see tahab müüa. Igatahes jätsin ta sinnapaika, kuid veidi jäi nagu ikka kummitama.
Kuna Corvette oli alles poleerimises ja viimistlemises, siis lükkus müügitehing esmaspäeva peale. Ostja tundus suhteliselt kindel oma soovis olema see äge aparaat minema viia. Seega hakkasin vaikselt taaskord tutvumisportaali sorteerima. Aga nagu justkui ei leidnud midagi. Ning siis hetk hiljem uuris üks mu kolleeg, et kuhu tänapäeval oleks kõige mõistlikum auto kuulutus üles panna. Mis auto täpsemalt ja saada palun pilti ka!
Palju rongi pilet maksab?
Mõned tunnid hiljem olin Corvette uuele omanikule üle andnud ning istusin Tartu rongi peale. Jah, see kolleegi auto oligi täpselt see sama saia nimega Fiat (mis tegelikult tõlkes tähendab hoopis pisikest paati, mitte nisutoodet). Kogu auto ajaloost, tehtud töödest ja tegemata asjadest olin saanud juba eelnevalt detailse ülevaate. Sellest piisas, et osta ühe otsa pilet Tartusse. Kas see Barchetta ikka Tallinnasse ka kenasti välja veab? Omanik polevat nelja aasta jooksul kordagi nii pikka otsa teinud…
Nimelt oli ta kunagi ostnud selle auto, et käia ilusa ilmaga Otepääl golfi mängimas. Ja Itaalia disainerid olid Fiat Barchetta pagasiruumi kujundanud just golfi koti järgi. Et see sinna kenasti sisse ära mahuks. Pidavatki mahtuma, aga ainult siis, kui sa sinna kotti neid kaikaid sisse ei topi. No kui keegi üldse midagi hästi oskab teha, siis on need itaallased. Respekt, makaronimehed!
Igatahes vaatasin auto põgusalt üle ning tegin ühe pisema proovisõidu tiiru ka. Kuna müüja usaldusväärsuses polnud isegi kergemat kõhklust, siis polnud ka põhjust seda sinna Tartusse maha jätta. Äge pisike sinine putukas ju. Sain kaks komplekti võtmeid ning auto dokumendid ja lubasin järgmine päev raha kanda. Küll selle ümbervormistamise jõuab ka hommikul ära teha. Olin just soetanud oma esimese itaallase.
Paneks tuled ka peale?
Kuigi see auto on väliste mõõtmete järgi ikka ülitilluke, siis hämmastaval kombel mahtusid kaks ligi-meeter-üheksakümmend tüüpi sinna sisse täiesti mugavalt ära. Pearuumi on piisavalt ning küünarnukil elutsevad käekarvad ei pea isegi omavahel kokku puutuma. Kinnise katuse korral saab muidugi salong täpselt kukla taga otsa – hääbuva juuksepahmaka taga on kohe tuulevõrk ning sellest omakorda mõned sentimeetrid kaugemal juba tagumine aken.
Kõige rohkem hämmastas mind selle Fiati juures juhitavus – iga väiksema rooli nõksatuse peale reageerib auto koheselt ja täpselt. Roolirattast saadav tagasiside on samuti fantastiline. Kiidusõnu saab teele panna ka vedrustuse suunas – see ei tao läbi, auto ei hüple tee peal ja kere läbipaindumist on kabrioleti kohta ikka minimaalselt. Ikka tõsine kart. Samas ei ole ta ebamugav ning igapäevaselt mõnusalt kasutatav.
Päris lill muidugi kõik ei olnud, kuna minu Fiat Barchetta on siiski tänaseks juba 22 aastat vana ning nii mõnegi asja puhul oli vanust tunda. Kuna esiklaas on täpselt see sama, mis omal ajal tehasest külge sai, siis hilisõhtune madal päike ei teinud nähtavust just kõige paremaks. Ja kui päike lõpuks ära kukkus, siis järgmine häda väljendus esituledes – kasu oli neist ainult vastutulevatele autodele. Seega oli mõistlikum kellelegi sappa võtta, et saaks täpselt aru, kuskohast see tee ikkagi jookseb.
Seisukord?
Kohe, kui Tartu küla selja taha jäi ja kiirused kasvama hakkasid, vajus mootori temperatuur kenasti nulli. See viitas surnud termostaadile. Parandamist vajavate asjade nimekirja sai kohe esimene sissekanne tehtud. Samuti ei läinud mootori päris nii hästi pöördesse, kui seda oleks 1.8 liitrisest üheksakümne kuuest kilovatist oodanud. Tuleb ilmselt mõnda asjalikku diagnostikut kiusata. Spidomeeter valetab samuti maanteel kümne võrra ülespoole, aga see pole eriline probleem. Saabki daamile näidata, et vaat kui kõva mees olen, lasen 90 alas sotiga…
Esimese hooga muid vigu väga auto juures ei tuvastanudki. Okei, ta on siiski vana Fiat ning Fiati vana hea sõber rooste naudib samuti seltskonda. Aga seda pole just ülemäära palju. Mõningaid parklas teiste autodega intiimsetest kontaktidest tekkinud jälgi leiab stangedelt samuti. Samas on ta paar aastat tagasi saanud endale tuliuue katuseriide koos taga-aknaga (mis on loomulikult kilest).
Eelmine omanik on auto eest väärikalt hoolt kandnud – sillad on kõik tihked ja loksuvabad, radiaatorid, veepumbad rihmad jms kõik vahetatud. Isegi käsipidur töötab laitmatult. Seega Tartu-Tallinna ots sujus igasuguste tõrgeteta ning ei pidanudki ühegi sõpra hilisel tunnil tüütama, et äkki viitsid mind kusagilt maanteeäärest peale korjata. Pealinna tiheda-käiguvahetusega tänavatele jõudes selgus, et teise käigu sünkro on pisut kulunud (kui vahetada kolmandalt teisele).
Mis asi see siis ikkagi on?
Fiat Barchetta püsis tootmises vahemikus 1995 kuni 2005 ning kokku veeres liinilt maha pisut üle 57 000 eksemplari. Valikus oli ainult kabriolett ning kupee versiooni ei tehtudki. Tehnika baseerus Fiat Punto esimesel põlvkonnal. 2003 aastal sai ta ka kerge facelift’i, mille käigus teinud muudatused jäävad ilmselt enamuse jaoks märkamatuks.
Kapoti alla pisteti 1.8 liitrine DOCH bensiinimootor, mis annab välja 96 Kw (131 hj) 6300 pöörde juures ning maksimaalseks väändemomendiks tagasihoidlikud 164 Nm. Nullist sajani peaks ta tehase andmetel välja jooksma 8.9 sekundiga ning tippkiiruseks lubati 200 km/h. Et aru saada, kui pisike see auto tegelikult on, siis võta neli hästi pikka sammu (pikkuseks on 3916 mm).
Tühimassi osas jooksevad aga wikipedia ja Maanteeameti arvamused lahku – internett lubab massiks 1056 kilogrammi aga meie targad on tehnilisse passi kirjutanud 1135 kg. Seejuures on Maanteeameti andmetel kandevõimeks vaid napid 125 kilo. Nagu päriselt? Ehk kui sõbraga koos Tartust Tallinna sõitsime, siis ületasime seda kandevõimet 40 kiloga? Seab vist päris peenikesed parameetrid nendele neiudele, keda tahad tiirule viia?
Fotod: Karl-Erik Idasaar (Insta @idacars) ja paar minu telefonikäkki.
Jooksev läbu on leitav ka 100autot FB lehelt.
