Saab 9-5 Aero – kellele seda vaja on?

#52 : Saab 9-5 Aero 2.3 turbo 191kW 2006a

Üldiselt mingi asja tootmine lõpetatakse põhjusega – lihtsalt s*tt asi on ja seda pole kellelegi vaja. Viimase seitsme aasta jooksul pole ühtegi Saab’i enam liinilt maha veerenud. Ja kas need viimasedki päriselt seda marki autod olid… Igatahes üks järjekordne kadunud autotootja. Võibolla mõni hull veel kunagi elustab selle nime aga pigem tundub kahtlane.

Esimene kontakt Saabiga (peale lapsepõlves 96 tagaistmel loksumist) oli mul poolteist aastat tagasi, kui tegin ühe „põrsas-kotis“ ostu Hiiumaalt. Aga tollel polnud ju turbot ning kommentaaridest kumas läbi, et see imevigur on kõige tähtsam asi üldse. Ja vot seal jäi see värk kipitama – ühte Aerot oleks vaja! Mulle on läbi aegade meeldinud just 9-5 sedaan.

On teatud mudelid, mis peavad päris kindlasti olema just universaali formaadis – Audi RS6 Avant, Porsche Panamera Sport Turismo, kõik Mercedes E-klassi AMG versioonid ja siis Saab 9-5 Aero. Kuigi varasemalt pidi 9-5 kindlasti olema sedaan, siis tänane eelistus on universaal. Ideaalis veel ilma toonklaasita. Seda postitust kirjutades aga valdab mind kerge matuse meeleolu. Lausa selline, et pidin poodi koola järgi minema. Ja kuna koola puhtalt juua ei kannata, siis sai ka tekst selline. Aga sellest postituse lõpus lähemalt…

Telekas on katki, mööblit oleks vaja

Tegelikult viimase aja kuumim teema on istuda elutoas põhupakil – see on nii mõnusalt looduslähedane ja naturaalne. Diivan on materiaalsete inimeste jabur kinnisidee. Ja milleks üldse telekas, kui on raamatud. Go full hipster – ehk sõnnik seinale ja kalasaba tammeparketi asemele muldpõrand. Ehk kogu selle lora eestikeelne tõlge on see, et vahetasin elamise välja ning igasugused liisingud lendasid prügikasti. Ja üllatuseks on usukumatult palju ägedaid soodsaid autosid.

Üldiselt on mul proua küllaltki leplik sellise täna-üks-homme-teine-auto elustiiliga, kuniks vähemalt üks neist korralikult toimib ja murevabalt punktist A punkti B viib. Ehk ma võin sõita kasvõi mopeed-autoga, kuni tema ei pea minu valikute pärast silmi peast häbenema. Seega soetasin talle talvel ühe ilusa musta värvi läikiva V6 bensiinimootoriga Jaguar XF’i. Ja kui see vahepeal elektroonika hädadega iseloomu näitas, tõin asendusautoks Mercedese E-klassi.

Aga siis hakkas Mercedes järsku õli lekkima ning probleemi tõsiduse ning kasina eelarve tõttu jäi ta pikemaks ajaks töökotta. Ühtlasi pidi midagi ära müüma, et saaks uude elamisse öko-hipster lahenduste asemele päris mööblit osta. Seega panin tema Jaguari müüki, seest kohe-kohe ehk saab Mersu ka korda ja tagasi kasutusse. Ja siis järgmisel hetkel oli vaja mõistlikult ära põhjendada, miks meil on järsku selle Jaguari asemel hoopis 6-seeria BMW ja Saab 9-5 Aero. Ehk auto-rahaks projektist sai hoopis kaks autot, mis mõlemad tahtsid raha saada.

Aga räägime asjast – Saab 9-5 Aero

Kunagi olid autod kandilised. Ja see oli popp. Saab 9000 – vähesed teavad ja need, kes teavad, mäletavad seda mudelit erilise heldimusega. Enamus, kes peaks täna sellise rooli istuma, seda heldimust päriselt võibolla ei jagaks. Aga toonane 2.3 liitrine turbo-mootor on teatud seltskonnas endiselt teema. Selle auto aeg sai läbi ning asemele ilmus 1997 aastal moodne ja kurvikam Saab 9-5.

Saabi põhiline biznes oli ikkagi lennundus ning neid elemete toodi ka sõiduautodele üle -night panel, süütevõti keskkonsoolis, disaini-jooned ning kasvõi 9-5 facelifti turvavööde kinnitamise vajadusest märku andev signaal – justkui oleksid peenes Lufthansa vähem-kitsas istmereas õhku tõusmas. Põnevad veiderdused, mida enamus autotootjaid endale ei lubanud. Aga mis tegi päriselt enamuse jaoks Saabst ühe õige Saabi – mootorile oli vaja külge kruvida turbo, siis kui see ei olnud veel mainstream. Teravam versioon ehk Aero.

Esimene 9-5 Aero nägi ilmavalgust aastal 2000 oma 2.3 liitrise turbo-mootoriga.  See küttis nahad kinni samal ajal tootmises olevale 911 Turbole kiirendusel 60-140 km/h (169 kW). Loomulikult jäi ikkagi jõudu väheseks ning seda tõsteti peagi 184 kilovatini. Facelifti käigus suurendati võimsust 191 kilovati peale. Visuaalselt eristas võimsamat versiooni tavamudelist vaid pisike embleem tagaluugil. Jah noh, veel nipet-näpet vähem silma jäävaid vidinaid.

Minu Aero

Tegelikult vegeteeris ta juba päris pikalt minu soovinimekirjas. Küll polnud sobivat eksemplari müügis, siis polnud jälle raha selle ostmiseks, siis jällegi oli hoov liiga autosid täis. Kui ühtegi head vabandust ei leia, siis poliitikasse asja pole ja võid sirgelt minna tööle mõnda suvalisse riigiametisse – saaks vaid menetleda… Ning siis välguna selgest taevast realiseerus see auto vahetuspakkumise kõrvalosatäitjana (kuigi minu jaoks selle tehingu põhiargumendina).

Vahetuskaup. Kuigi Jaguar XF pidi minema rahaks, siis emotsioonid said taaskord ratsionaalsest mõtlemisest võitu. Mul oli ju Aerot niiväga vaja ja samas 6-seeria Bemmi tahaks ka proovida. Isiklik eelistus oleks olnud Saabi puhul näo-uuenduse eelne mudel aga samas see eksemplar nägi ka päris seksikas välja. Eesti ajalugu (mõningate peresiseste vahetustega) ning hilisem hüplik umbervormistuste teema. Aga see värv mulle meeldis. Ja meeldis ka fakt, et ta oli „akvaarium“ ehk ilma toonklaasita.

2006 aasta väljalase ning 2.3 rida-4 turbomootor oma 191 kilovatiga. Saabile kohaselt siin-seal värvi all mõned roostemullid. Aga kogu interjöör oli pigem hästi säilinud. Tehnilisele poolele polnud ka tagumikutunde järgi suurt midagi ette heita – aku oli küll omadega küpse aga see on üks lihtsamai asju, mida parandada-vahetada. Konditsioneer ei toiminud, kuid see polnud ka eriline deal-breaker. Mul lihtsalt oli seda auto väga-väga-väga vaja.

Proovisõit tõi kerge pettumuse?

Mis seal salata – ootused olid ikka väga kõrged. Mida siis see 2.3 turbomootor suudab? Aga justkui polnud seda põlvega-munadesse-jalaga-selga tunnet. Jah, liigub küll erksalt aga mitte nii kiiresti nagu oleks oodanud. Ilmselt ka võrdlusbaas tänaste keskmiste pereautodega rikkus emotsiooni, sest suvaline uus diisel-Passat kiirendab ka päris tublisti. Kuid kuna turbo on suur, siis on suur ka turbo-lääg. Õigesse pöördesse jõudes ärkas Aero lõpuks ellu ka kukkus hoogsalt kiirus koguma. Kirjade järgi kiirendab automaat-kastiga versioon nullist sajani 8.5 sekundit (manuaal 7.3s), mis tundub kuidagi kahtlaselt palju.

Samuti ei saanud algul aru sport-nupu vajutamise efektidest. Ilmselt seetõttu, et proovisõit käis Rakvere ümbruskonna asulavälistel teedel. Kuid üks kõige esimene asi üldse, mida sellesse autosse istudes märkad – need istmed. Nad on lihtsalt fantastiliselt pehmed ja mugavad ning samas pakuvad väga mõnusat külgtuge. Mugavuse mõttes meenutavad sama ajastu Volvode omasid, kuid tundusid veelgi paremad. Ja kui juba Volvoga võrdlema hakata, siis Saab vähemalt keerab normaalselt ning ei pea parklas meeletult manööverdama.

Kõrgeid punkte teenis Saab 9-5 Aero ka vedrustuse eest. See suutis küllaltki kehvad ja konarlikud teed kenasti siledaks triikida ning samas ei kippunud kurvides liialt kalduma. Väga hea balanss just igapäevaste sõitude juures. Samal päeval istumise all olnud Jaguar XF ja BMW 6-seeria olid ikka jäigad ja raputasid. Tagasi Tallinnasse jõudes tekkis autost ka parem tagumikutunnetus ning see masin hakkas ka järjest rohkem meeldima. Linnaliikluses sport-režiimis tundus ta tegelikult päris terav – spidomeetrit peab ikka hoolega jälgima, et pahandust kaela ei saaks.

Kahetsusväärselt lühike kooselu.

Esimese asjana tormasin Automaailma uue aku järele, sest mulle meeldib, kui auto käivitub. Krokodillidega särtsu anda on ju lahe aga mitte siis, kui hommikul kiire on. Lisaks sai teda pisut seestpoolt kasitud. Kas prooviks ise nende Saabidele omaste värvialuste mullitamistega ka midagi ette võtta? Poleeriks ära ja teeks kohtparandusi? Kerget poleerimist võiks ju ikka teha – saaks seda visuaali veelgi paremaks. Igatahes järgnevatel nädalatel oli see masin autopargis mul nr.1 valik.

Tulles nüüd tagasi selle sissejuhatuse matusemeeleolu juurde – kodu vajab sisustamist ning seega midagi tuli autopargis maha müüa. BMW E30 ja Jaguar XK8 müüdavate autode hulka ei kuulu. Mercedes on remondis ning kollane 6-seeria värvimises. Seega panin Grand Voyageri ja Saabi turgu. Lootsin muidugi, et vast keegi Saabi ei taha ning Voyager võiks äkki likviidne kaup olla. Paraku sain aga just Aero peale kõne ning süda aimas halba… Äkki talle see auto ikkagi ei meeldi või võtab vähemalt paar päeva mõtlemisaega? Aga ei.

Igatahes tuju oli täiesti läinud. Ei tahtnud kodus naisega rääkida ega lastega mängida. Peaks vist poest koolat tooma ja siis seda kontsentraati, mis koola maitse vähe talutavamaks muudab? Hea meelega oleks Saabiga ikka päris mitu nädalat veel sõitnud, kui mitte rohkemgi. Nautisin rooli taga igat läbitut kilomeetrit. Mulle meeldisid need kõiksugu veidrad lahendused seal autos. Ja siis see turbo „tsshhhh“. Ehk sain sealt kõiki neid emotsioone, mida üks sõiduk peakski pakkuma.

Vähe sellest, järgmine õhtu sain kõne, et tahaks kohe sula eest seda Voyageri saada – no mine põrgusse! Kus sa kurat kaks päeva varem olid??? Ma oleksin siis ju saanud Saabi veel mõneks ajaks alles jätta! Täiesti ilma liikuva autota ma ka ei kavatsenud jääda ja seepärast ei andnud ma ka seda Voyageri ära… Vihaseks ajab ausõna. Mine või uuesti poodi koola järele…

---

Facebook & Instagram