#45 Hyundai Coupe 2.0 R4 105 kW 2004.a
Uuena Eestist ostetud! Ma ei saa väga hästi aru, miks osad inimesed seda vana auto puhul kohe nii suure uhkusega reklaamivad. 19 talve on ta saanud seda s*tta ja soola, mida meil teedele puistatakse. Sest nii on lihtsalt kiirem ja odavam. Kuid mis see sõrmeotsa jagu soola autole ikka teeb? No kui juba tiivakaared on ära roostetanud ja küljekarpides augud sees, siis usu mind – sinna põhja alla sa küll näha ei taha…
Minu Hyundai Coupe oligi saanud täpselt 19 talve seda söövitavat ollust vastu põhja ja vastu kereplekke. Tiivakaartele oli keegi osavnäpp juba koduseid keretöid teinud, kuid see ettevõtmine ei jäänud paraku püsima – roostetas jälle nagu vanakurat. Kasutatud sprei-värvi toon ei läinud ka just kõige paremini originaalvärviga kokku. Küljekarpide tagumised otsad olid täiesti puudu, kuid seda varjas edukalt plastmass. Või noh, varjas täpselt nii kaua, kuni sa põhja alla ei roninud.
Aga miks mul nii väga sellist odavat roostekäkki ikkagi vaja oli? Nimelt nägin ühes YT videos, kuidas keegi värvis mudelautot miniatuurse värvipüstoliga. Tekkis kohe huvi, et mis imevigur see on ja kas sellise riistapuuga kannataks ka väikesel pinnal kohtparandust teha. Uurisin ja puurisin ning leidsin – vidina nimi on aerograaf. Kalla pisut värvi aerograafi kannu, ühenda suruõhu balloon või kompressor ning hakka aga maalima. Vajab katsetamist! Kõige parem on seda teha odava roostes auto peal, sest hullemaks ju asi ikka minna ei saa?
Kui mingil põhjusel on sul esimene osa lugemata, siis alusta sellest SIIT!
Palun mulle punast värvi!
Mingisugusest netipoest õnnestus mul see aerograaf alla 20 kohaliku raha kätte saada. Põnev! Nüüd oleks igasugu muid tarvikuid ka ju vaja. Värvi näiteks. Ja pahtlit kindlasti, sest kui see võigas roostekiht korralikult maha nühkida, jääb pind ilmselgelt ebatasane. Siis oleks vaja veel erineva jämedusega liivapabereid, lahustit, teipi jms. Kimasin siis otsejoones oma punase Hyundai Coupe-ga autovärvid.ee poodi, sest seal segatakse õiget tooni värv kokku ning muu vajalik sodi peaks ka kenasti müügil olema.
Kuidas sa aga tead, millist tooni värvi osta? Üks variant on võtta see näidiste patakas ja asuda lihtsalt vastu oma küna plekki võrdlema. Kuid reeglina on autotootja ikkagi kuhugi sokutanud ka vastava koodi, mis teeb elu oluliselt lihtsamaks. Mõnel on see kusagil kapoti all, mõnel kõrvalistuja poolses ukseavas ja mõnel kes teab kus. Guugeldamine reeglina aitab ja ka värvipoe töötajad on vajadusel abiks olnud.
Leidsin selle koodi üles ja marssisin rõõmsalt sisse. Minu suureks rõõmuks andis programm selle koodi peale kahte erinevat tooni punast – üks oli teisest veidi tumedam või siis oli teine hoopis esimesest veidi heledam. Päris täpselt ei saanudki aru, kumba pidi see oli… No pagan. Milline neist siis see õige on? Mõlemad on ju punased! Miks peab tegema mitut üksteisele väga sarnast tooni punast? Milleks? Kellele? Naistele? Sain mõlemad värvikaardid õue kaasa ja asusin vastu autot võrdlema. Heledam tundus justkui õige ja valisin selle. Muu vajaliku kraami eeltöödeks sain ka sealt kenasti kätte.
Kodused keretööd
Ahjaa, aerograafile oleks ju balloonis müüdavat suruõhku ka vaja. Väga nagu ei leidnudki seda kusagilt müügilt. Ühes hobividinate poes oli aga tundus jube kallis. Samas on ju mul vanamehel kompressor olemas… Seega siirdusin maale, sest lisaks kompressorile oli seal ka soe garaaž (õues oli ikkagi talv ja miinuskraadid). Millest siin nüüd alustaks? Esistangel oli ühest kohast värv maha koorunud… Kuna tahtmine oli nii suur see aerograaf käiku lasta, siis tundus, et sellel detailil oleks lihvimist ja pahteldamist kõige vähem.
Lihvisin ja pahteldasin. Siis lihvisin veel ja pahteldasin ja lihvisin ja pahteldasin… Need eeltööd on ikka jube tüütud ja võtavad vastikult kaua aega. Kui tundus juba hea ja sile, lasin halli kruntvärvi peale. Kuid siis sain aru, et eeltööde osas olen ikka paras käpard… Pahteldasin ja lihvisin siis veel mõned korrad. Lõpuks jäi tulemus silmale enam-vähem viisakas ning kui uus kiht kruntvärvi oli ära kuivanud, sain lõpuks aerograafi käima panna. Ja oi see oli lõbus! Värvida on tegelikult päris äge. Tekkis kohe päris maalri tunne, kuniks värv loomulikult jooksma hakkas… No pagan. Lihviks uuesti siledaks need ülalt alla valguvad triibud või jätaks nii? Kerge sisevõitluse tulemusena iseendaga jäid need jäljed siiski stangele demonstreerimaks minu käpardlikkust,
Tiivakaartega oli seda eeltööd veelgi rohkem ja tegelikult oleks olnud mõistlik seal hakata lausa plekki vahetama, sest keegi osavnäpp enne mind oli pahtli asemel makroflexi kasutanud. Kogu see sodi tuli välja puhastada, rooste maha lihvida ning siis metallpind katta happega ehk roostemuunduriga. Vastasel korral on kõik kuu aja pärast täpselt sama roostes ning kogu ettevõtmine olnud puhas ajaraisk. Eeltööde alla kadus ikka hea mitu tundi ära ning jõudsin vähemalt seitse korda kogu protsessist ära tüdineda. Kummardus neile, kes suudavad ja jaksavad seda tööd igapäevaselt teha ning teevad seda veel lisaks jube hästi.
Ja siis tulevad need tagasilöögid
Eeltööd tehtud, pinnad krunditud. Seega tagasi selle lõbusa osa juurde ehk kompressor käima ja aerograaf tööle. Tegelikult seda värvitavat pinda kogunes ikkagi päris palju ja hulga kiirem ning lihtsam oleks olnud seda teha hoopis spreiga. Või siis päris värvipüstoliga. Aga no jube põnev oli selle miniatuurse aparaadiga ju toimetada. Ainult aega võttis pisut liiga palju.
Seekord olin juba pisut targem ning ei üritanud kohe esimese korraga võimalikult paksu kihti värvi auto peale tulistada. Ikka õhuke kiht korraga ning lased kuivada. Ja siis teine ning vajadusel ka kolmas kiht. Kogu tulemus jäi üllatavalt hea – roostes ja pragulised tiivakaared olid kenasti siledad ning samas toonis ülejäänud autoga. Kuid siis tekkisid värvi alla imelikud mullid. Meenus, et kompressorit kasutades peaks sellele paigaldama vahele niiskuse filtri, mida mul loomulikult polnud. Torkasin nõelaga need mullid katki, lasin vee välja ja vajutasin näpuga siledaks tagasi.
Värskelt värvitud pind oli sile ja läikiv. Ülejäänud auto aga ei läikinud üldse nii hästi… Järelikult tuleb ta ära poleerida. See on selline vahva ja rahustav tegevus, mida nii umbes korra kuus on mõnus teha. 3-4 tundi aparaadiga müramist ning auto läikis nagu pühademuna. Kuid mis sa arvad, mis juhtub punase värviga päikese käes pleekides (või ükskõik mis tooni värviga, aga eriti just punasega)? Jah, ta tõmbub heledamaks! Ning peale poleerimist muutub jälle pisut tumedamaks. Ja kumma tooni ma nendest kahest punasest seal värvipoes valisin?
Aeg oma meistriteos müüki panna
Päikese käes olid need tiivakaared nüüd ülejäänud autost õige pisut heledamad. Aga protsess oli olnud lõbus (kui eeltööd välja arvata) ning ilmselt ehk õppisin ka üht-teist selle kõige käigus. Ahjaa, aerograafi puhastamine on ka pisut tüütu, kuid mitte nii tüütu, kui pahtli lihvimine. Kasisin selle Hyundai Coupe seest ka veel kenasti puhtaks, käisin tõin maanteeametist värsked ja tuli-uued registreerimisnumbrid (sest vanad olid kulunud ja kõverad) ning klõpsisin müügipildid valmis. Kuulutus üles ning huvilisi ootama. Midagi liigselt ilustama ei hakanud – tehnika ok, aga on teine veidi kulunud ja soola saanud.
Kuigi minu kunstitöö oli ilmselgelt hindamatu väärtusega, siis puudu olevad küljekarbid ei lubanud auto eest väga kõrget hinda küsida. Kogu tehniline pool oli viisakas aga mis seisus näiteks tagasilla tala on, seda ma ei teadnud. Ja arvestades, et ikkagi uuena Eestist ostetud, siis midagi liiga head sealt põhja alt oodata ilmselgelt polnud. Seega panin ta kolmandiku võrra odavamalt müüki, kui teisi (ja äkki viisakamaid) isendeid müüdi.
Kohe esimesel päeval sain mitu vahetuspakkumist, kuid ükski neist ei pannud nabast altpoolt tuksatama. Aga juba järgmisel päeval helises telefon, et jõuame kohe varsti Tallinna ning kas saaks autot vaatama tulla. No muidugi saab! Ja siis laekus maja ette üks tore perekond Pärnust. Tütar oli just load kätte saanud ning talle oleks esimest autot vaja. Tüdrukul muidugi silmad särasid seda karamellikarva nahksisuga punast Hyundai kupeed nähes. Oh, jah… Mis ma siis nüüd teiega peale hakkan?
Ja Hyundai Coupe lahkus hoovist!
Ma ei taha ju neile seda autot müüa… Seega hakkasin kupeed maha materdama nii kuis oskasin. Tüdruku esimene sõiduvahend võiks ju olla ikka korralik, mitte see kahtlase põhja-alusega käkk. Rääkisin kõik teada olevad vead pisut võimendades ära. Vaadake – siia saab käe pista! Sinna ei tohiks saada kätt pista, sest seal peaks olema küljekarp! Ja teisel pool täpselt sama lugu. Ja sillatala võib roostes olla. Kõik see aga ei võtnud paraku nende entusiasmi üldse maha. Äkki teeme pisut hinnas alla ja me saame ju lasta need asjad ära remontida… Aga äkki ikkagi ei tee hinnas alla ja lähete ostate parem mõne korralikuma auto?
Ma kohe päriselt ei tahtnud seda autot noorele tütarlapsele anda. Aga nemad ei tahtnud ilma selle masinata kuidagi ära ka minna. Mis siis teha? Teate! Teeme nii… Te lähete ja käite kohvikus ning looma-aias ning pisut mõtlete kõige selle peale, mis ma just rääkisin. Ja kui teil kahe tunni pärast on ikka tunne, et seda raibet on kangesti vaja, siis räägime korra uuesti, miks ta ostmata võiks jääda. Sellega sain nad vähemalt korraks hoovist minema lootuses, et äkki tuleb neil mõistus koju.
Mõned minutid hiljem helises telefon ja pakuti üht järjekordset vahetust – jõuaks 20 minuti pärast kohale. See ei tundunud küll liigselt seksikas diil, aga äkki aitaks antud olukorra ära päästa, et ma hiljem pärnakatele selle punase võtmeid siiski üle ei ulataks. Ning siis vajuks üks 2008 aasta hõbedane universaalkerega diisel-Mondeo maja ette, millel oli 460 000 kilomeetrit kellal ja seest sama rokane, kui Laari habe peale suuremat pidusööki. Rääkisime üksteisele oma autode vead ette, telefonides kiire omanikuvahetus ning läinud ta oligi. Nüüd tuli helistada pärnakatele, et autot pole enam…
Mul oli väga kahju, et see Hyundai Coupe polnud piisvalt hea, sest ma tean, et tüdruku pettumus autost ilma jäämisest oli suur. Aga ma ei saanud seda võimalikku hilisemat veel suuremat pettumust mitte kuidagi oma südametunnistusele võtta. Või mis veel hullem, äkki oleks see kahtlane tagasild tal veel sõidu ajal alt ära kukkunud. Uus omanik, kellele auto läks, tundus vähemalt aru saavat, mille ta Fordi vastu sai. Ja ega see Mondeo ka nüüd mingi eriline taeva kingitus polnud…
