#46 : Ford Mondeo 2.0 TDCi 2.0 85kW 2008.a
Ahhh… minu esimene Mondeo… Hall-metallik-diisel-universaal-manuaal. Tõenäoliselt üks maailma ihaldatuim kombinatsioon. Paneb reite siseküljed pelgalt mõttest juba kleepuma, kas pole? Halli pealt ei paista tolm ja sopp nii kergelt välja ning autot ei pea liiga tihti pesema. Diisel tähendab ju mõnusat ja uinutavat põrinat ning tanklas on arved väikesed. Ja universaal… Mõtle, kui palju kraami saab Ikea-st peale suruda, kui veel tagumiste istmete seljatoed alla lasta. Ja õige rallimees või rallipreili vahetab ikka käike ise! Kontroll on minu käes!
Ilmselgelt sõin lapsena mingit valet putru või metsa alt mürgiseid marju. Või siis avastasin liiga noorena, et viis kilomeetrit eemal asuvast pisikesest külapoest saab venid ja õllet kätte dokumenti näitamata. Sest minul see kombinatsioon reite sisekülgi higistama ei pane. Hõbedane värv muudab auto ilmetuks, diisel on traktoristide ja rekka-meeste pärusmaa, universaalid on vaid koerte vedamiseks ja valdavalt inetud ning käike tahaks käsitsi vahetada vaid mõnes sportautos hullates.
Kui nüüd see kõik veel üheks kompotiks kokku keerata, siis tulemus on kergelt õõvastav ja paneb sees keerama. Aga samas kuradi praktiline! Ilmselt nende metsa alt leitud mürgiste marjade tõttu on enamus mu elu valikuid jäänud praktilisusest sama kaugele, kui nunn esimesest vahekorrast. No okei, see kehtib siiski pigem valdavalt tahtlikult raha eest soetatud autode kohta. Ühesõnaga turu pealt ma sellist kombinatsiooni ostma ei läheks. Samas – järsku oli ta mul olemas… Kuidas see siis juhtus?
Ford Mondeo ja 453 000 kilomeetrit
Ma olen elu jooksul ostnud vaid ühe Fordi ning see oli lumivalge (okei, üsna roostese lisatooniga) Scorpio. Minu esimene ametlik auto! Ülejäänud kõik on tulnud vahetuskaubana ja olnud… Mondeod. Universaalid pealekauba! Kuid üks neist oli tegelikult päris äge, sest kandis ST-embleemi ning peitis kapoti all 3-liitrist vabalt-hingavat V6 bensiinimootorit. Kuid miks siis see 453 000 kilomeetrit läbinud sisuliselt lisavarustuseta õnnetu rääbis? Põhjusest võib lähemalt lugeda siit: Hyundai Coupe – ma ei müü sulle seda autot!
Eks tegelikult ju üks hall-metallik-diisel-universaal oma nimekirjast läbi lasta tundus igati loogiline. Kuigi mingil põhjusel arvasin alati, et selleks saab olema mõni Avensis või Passat, sest need vastavad taolisele stereotüübile justkui paremini. Mulle sattus hoopiski Ford Mondeo. Pisut isikupära lisamiseks oli kapotile keebitud kaks veidrat musta triipu, mis vähemalt minu arvates asja küll kuidagi paremaks ei muutnud. Pigem hoopis vastupidi.
Tehniliselt tundus auto justkui enam-vähem viisakas, kuid kogu see salong nägi üpris õudne välja – ehitajate auto, nagu eelmine omanik ütles. Seest polnud vist keegi teda juba aastaid koristatud. Istmed olid plekilised, igal pool vedeles suvalist träni ja prügi. Odoori peitmiseks rippus peegli küljes loomulikult mingi rõveda haisuga lõhnapudel. Ukseavade vahelt olid tihendid kuhugi jalutama läinud ning nende kinnituskohad olid kaetud pindmise roostega. Aga vähemalt läks käima ja sõitis!
Põhjalik sisekoristus ja keretööd
Oi kui vastik oli sinna autosse istuda. Ei-ei, mitte selle pärast, et ta Ford Mondeo oli. Vaid ikka sellepärast, et ta nägi seest nii rõve ja lagane välja. Lapsi lasteaeda viies ootasid, et kummaski suunas kümne meetri ulatuses poleks ühtegi inimest, sest pagana piinlik oli uksi avada. Kiiremas korras oli vaja ta seest korralikult puhtaks kasida. Tegelikult oleks võinud selle Mondeo sirgelt otse keemilisse viia, kuid päris nii ikka ei saa, et ise üldse käsi külge ei pane. Seda enam, et kevadine ilm lubas juba mõnusalt õues toimetada.
Kuna kortermaja kõrval auto putitamine, lappide ja tolmu-imejatega müramine tundub kuidagi sellise nõukogude aegse hõnguga, siis kodus seda mässamist ei tahtnud kohe mitte ette võtta. Jällegi hea põhjus vanemaid külastada ning saab soovimatuid pilke vältides rahulikult toimetada. Nühkimist oli mõnuga palju ning sellele kulus praktiliselt terve päev. Hoovil paiknev prügikast sai ka peaaegu täis. Aga tulemus oli üllatavalt viisakas. Plekid istmetelt olid kadunud, kummimatid läikisid ning kusagilt enam ei kleepunud.
Viimase asjana jäi veel tegeleda ukse-avade vahel paikneva pindmise roostega. Ei midagi keerulist – nühid rooste maha, katad need lihvitud kohad happega, pisut pahtlit ja veidi veel lihvimist. Seejärel katad ukseavad ja muud olulised elemendid kilega, et midagi tahtmatult spreiga hõbedaseks ei võõpaks. Aga tol päeval sai aeg lihtsalt otsa ja väljas kippus hämaraks minema. No tulen ja teen selle pulli siis mõni teine kord ära.
Paraku oli aga järgmisele sessioonile eelnenud üks meeleolukas sünnipäevaõhtu, mis kiskus võibolla pisut pikale. Jõudsin küll päeva teises pooles lõpuks maale aga erilist entusiasmi ega tantsutuju polnud. Proovisin seda liivapaberiga nühkimist, kuid peale paari minutit sai selgeks, et sellega ma tegeleda ei soovi. Garaaži riiulilt leidsin ühe suvalise hõbedase sprei-värvi, mingisuguse katmisega tegelema ei hakanud ja voilaa – pindmist roostet ei paistnud enam kusagilt. Ahjaa, hape sai ikkagi enne roostele kantud, et see kohe usinalt edasi ussitama ei hakkas. Taolist haltuurat pole ma ei varem ega hiljem teinud ning peab tunnistama, et kergelt piinlik oli…
Kas Ford Mondeo müüb nagu soe sai?
Neid Forde on linnapildis ikka uskumatult palju. Seega võiks ta väga populaarne auto olla ning müük käib loetud minutitega? Üks lisapõhjus, miks ma selle vahetuse üldse vastu võtsin oli ka see, et reeglina küsiti nende Mondeote eest oluliselt rohkem raha, kui summa millega mul Hyundai Coupe üleval oli. Seega vaja vaid pildid teha ning kuulutus üles lükata. Alustuseks läks ta tutvumisportaali auto24.
Turu odavaim hind, kuid nädal aega täielik vaikus… Varustuse poolest pigem porgand, hõbedane ja meeletu läbisõiduga. Ja oi, kuidas eestlane seda läbisõitu pelgab! Nii kui on üle 200 000 kella peal, siis selle auto poole ikka ei vaata. Veel kümmekond aastat tagasi polnud peaaegu mitte ükski müügis olev auto odomeetri näitu naljalt nii kõrgele saanud. Siis lihtsalt puudus maanteeameti avalik statistika ning läbisõiduga manipuleerimist ehk rahva keeles kerimist nii rangelt ametite poolt ei jälgitud. Ostsid rahuliku südamega 760 000 kilomeetrit läbi ajanud Volvo, mis oli seest väsinud ja kulunud, kuid odokas näitas ju sott-seitsekümmend! Eks seepärast kutsuti siis ka odomeetrit rahvakeeles usumeetriks.
Nädal aega autot müüa on ikka paras piin. Seega sai kuulutus üles visatud ka sellisesse segasesse portaali nagu okidoki. Kohe järgmisel päeval tuli sealt küllaltki huvitav vahetuspakkumine – Renault Vel Satis. Väga pull aparaat aga ilmselt hiljem turustada suhteliselt võimatu? Kuid ta nägi nii veider välja, et mul oli seda kohe kangesti vaja. Rahvasuu ütleb, et autot võid osta ükskõik kus kohast, kuid mitte Ida-Virumaalt. Kuid just sealt see Renault tuli. Kohtumispaigaks sai pealinna lähedane Olerexi tankla ning sõidukid vahetasid sujuvalt omanikke.
Kuidas neljanda põlvkonna Ford Mondeo autona on?
453 000 läbi sõitnud, pisut väsinud olemise ja kesise varustusega auto pole kindlasti kõige parem eksemplar, mille põhjal mõistlikke järeldusi saaks teha. Kuid polnud see kogemus nii hullu midagi. Pigem pani imestama, et Mondeo veel nii hea tervise juures oli. Mootor nurrus kenasti, käima ta läks ja sõitis ka veel pealekauba. Vedrustus on küllaltki pehme, ent samas jääb juhitavus konkreetseks. Powershift automaatkasti kohta räägitakse muidugi õuduslugusid, kuid manuaaliga häda polnud.
Üks põhiline ikaldus on neil kapoti avamise trosside purunemine ning sellest polnud ka minu autol pääsu. Selle häda likvideeris õnneks kuldsete kätega Feliks ära. Virisetakse ka elektrisüsteemide vigade üle, kuid kui sul lisavarustust pole, siis see ei saa ka streikida. Kliimaseadme torustikud, pumbad ja juhtmestik võivad samuti peavalu põhjustada ning siduri ja kahemassilise hooratta eluiga pidavat olema lühike.
Kuid peab tunnistama, et sõita polnud temaga teps mitte halb. Jah, see kahe-liitrine diisel just rakett ei ole, kuid samas kütust kulub vähe. Rooli taga on elu oluliselt mugavam, kui näiteks sama ajastu Avensises. Ka on ruumi kõvasti rohkem ning reeglina lisavarustus samuti oluliselt rikkalikum. Pole see Ford Mondeo halb auto sugugi, kuid raha eest ma teda ostma ei läheks. Kui välimus on enamvähem viisakas, siis armatuuri disain tundub kuidagi pläss. Aga vähemalt sain oma hall-metallik-diisel-universaal-manuaal kogemuse küllaltki valutult kätte.
PS! Ford Mondeo generatsioonidega on küllaltki segane lugu. Osade allikate väitel on antud auto puhul tegemist kolmanda, teiste allikate puhul neljanda genereatsiooniga. Saa siis aru…
