Jaguar XJ (x351) – viiendat korda sama reha otsa?

#59 : Jaguar XJ 3.0 D 202 kW 2011.a

Kui keegi ostab endale emotsiooni pealt esimese Jaguari, siis see on andeks antav. Eriti, kui ta veel autodest suurt midagi ei jaga… Ilus on ju! Aga kui ostetakse juba kolmas, neljas või viies? Siis on midagi seal kupli all ikka täiesti valesti. Tabletid päris kindlasti enam ei aita ning vaja on juba psühhiaatrilist lähenemist. Tegemist on haige inimesega…

Ja see Jaguar XJ on mul täpselt viies seda marki auto. Pisut üle kümne aasta tagasi sai see haigus alguse lahtise Jaguar XK8 näol, edasi avaldus paari vanema põlvkonna XJ soetamisega ning tugevad sümptomid väljendusid ka 2008. aasta Jaguar XF-i näol. Ühegi eksemplariga polnud elu ju murevaba ega lihtne. Miks siis on vaja ikka ja jälle sama reha otsa astuda?

Aga vot nendes autodes on midagi. Midagi sellist, mida võib tinglikult kutsuda „iseloomuks“. Neis on stiili, luksust ja isikupära – ilmselt asi, millest paljud Octavia-Avensise-Passati fännidest päriselt ei mõista. Ja ei peagi. Sest auto võiks olla ju ikkagi pelgalt transpordivahend. Töökindel transpordivahend!

Kas osta üheteistkümnes Mersu või…?

No ega ma tegelikult ei plaaninud ju Jaguari osta. Vahetusena saadud sinise universaal-Mondeo asemele oli vaja midagi seksikamat aga samas kompaktset, ökonoomset ja töökindlat. Tiba ju tahaks luksust ja disaini samuti. Kuna kõike head korraga ei saa ning sealt seina seest seda raha paraku ka nii palju välja ei tule, jäid valikusse algselt esimese põlvkonna Range Rover Evoque ning Mercedese neljanda põlvkonna C-klass (W205). Mõlemad piisavalt kompaktsed ja ökonoomsed prouale kulgemiseks ning ega ka välimust pea päris häbenema.

Evoque puhul sobis ainult see vanem 2.2-liitrine diisel, mis on piisava töökindlusega ning ka ülemäära palju diislit näost sisse ei lurista. Proovisõidul tundus kõik igati omal kohal – liikus edasi piisavalt hästi, tundus vägagi stabiilne aga no see mootor on paraku päris häälekas ja selle lagina vaigistamiseks peab autos olema päris korralik helisüsteem. Kuidagi pole see Fordi päritolu agrekaat eriti rafineeritud olemusega… Seega Evoque kukkus mängust välja.

Järgmine katse – Mercedese kompaktne sedaan. Mulle endale on see neljanda generatsiooni C-klass juba tootmise algusest sümpatiseerinud. Välisdisain on õnnestunud, sisemus on kena ning kogu kompott moodustab kokku veenva terviku. On küll juba pisut vana mudel, ent näeb endiselt kena välja. Seega sai turult välja sõelutud kõige seksikam kombo (AMG jäi kahjuks pidamiskulude tõttu kõrvale) – must sedaan, 2.1-liitrine 150kW diisel, heledad elektriliselt liigutatavad mäludega istmed, nelikvedu jne. Läbisõit ka väga tagasihoidlik. Põhimõtteliselt nagu otsustatud, kuniks ma laususin need saatuslikud sõnad: „Kuule, läheks lihtsalt huvi pärast prooviks ühte autot veel…“

Jaguar XJ ja Taiga Green

Nimelt oli just müüki tekkinud üks äsja Belgiast siia toodud 2011. aasta rohelist värvi Jaguar XJ (x351), mis oli uskumatult väikese läbisõiduga (85 000km) ning efektse kahe-toonilise nahksisuga. Lisaks oli ta ka märgatavalt odavam, kui välja valitud C-klass. Ja tegelikult oli ka proua juba viimased pool aastat vihjanud, et ta jubedalt tahaks just Jaguar XJ rooli taga istuda – pidavat väga ilus ja äge aparaat olema. Eks mul oli kõigele sellele päris raske vastu vaielda. Diagnoosiga ju ikkagi! Ärme seda osa unusta…

No ja siis ta seisis seal platsi peal – ilusti puhtaks pestud ja ära kasitud. Ja nägi pagana hea välja! Proual lõid ka silmad kohe särama. Mõned tiirud ümber auto – värvkate tundus väga viisakas seisus. Polnud ei harjapesula ega lumeharja kriime. Ka sisemus nägi üllatavalt värske ja korralik välja ning kulumisjälgi polnud praktiliselt märgatagi. Kuidas üks 13 aastat vana auto saab visuaalselt nii heas konditsioonis olla ning sellise hinnaga müügis? Äkki proovisõit paljastab miskit?

Aga ei – ta sõitis mõnusalt, mugavalt ning praktiliselt ilma diisli-plaginata. Kogu see sõitjateruumi disain tegi terve proovisõidu perioodi silmale ainult pai. Lihtsalt pagana äge on ta seest! Ja kogu see visuaal ei tundu teps mitte aastast 2011. Proua oleks ta kohe suurima heameelega koju kaasa viinud. Mercedese C-klass ja muud algselt välja vaadatud alternatiivid lendasid hoobilt menüüst välja. Tegelikult sain ka ise aru, et seda autot on kangesti vaja. Kuid oli vaid üks „pisike“ probleem… Nimelt selle ostu finantseerimiseks pidi kõige pealt Ford Mondeost lahti saama.

Napilt oleks see auto tulemata jäänud

Igatahes sai selgeks, et järgmiseks autoks on päris kindlasti vaja Jaguar XJ osta. Nui neljaks! Aga Mondeole polnud kahe kuu jooksul just kuigi palju potentsiaalseid kosilasi tekkinud. Peaks äkki hinda oluliselt allapoole korrigeerima? Ja vaataks ehk turul veel pisut ringi, sest antud roheline eksemplar oli luksussedaani kohta pisut porgand ehk lisavarustusega oli autot tellides natukene koonerdatud. KeyLess Go, istmete ventilatsioon, soft-close, roolisoojendus jms eluks vajalikud lisad olid linnutamata jäänud.

Sama hinna eest leidsin ühe paar aastat uuema musta värvi eksemplari, millele oli peaaegu kõik peale laotud, mida tehasest toona tellida sai ehk tegu oli Portfolio varustustasemega. Vaataks üle! Ja siis tekkis müüki lisaks üks 2014. aasta eksemplar, millel samuti varustust märgatavalt rohkem, kuid hind ka oluliselt rasvasem. Esimene neist osutus visuaalselt küllaltki väsinuks ja tundus veidi ära trööbatud. Teine, see veidi veel uuem, aga paistis väga korralik – kirjade järgi hooldus äsja tehtud, tehniliselt korras ning suve- ja talverehvid ka veel kaasa. Proovisõidul jäi autost samuti väga hea mulje. Rohelisele oleks pidanud ju koheselt ise hoolduse tegema ning lisaks veel ka talverehvid ostma…

Ja siis järsku ootamatult tekkis Mondeole üks huviline. Kasisin auto korralikult puhtaks, käisin näitamas ja läinud ta oligi. Paremat ajastust oleks olnud keeruline soovidagi. Seega ostaks nüüd selle 2014-aasta musta värvi Jaguar XJ’i ära? Aga siis selgus, et see äsja tehtud hooldus pärines üheksa kuu tagant, mis minu arvates pole enam midagi nii äsja ja õige pea tuleks ikkagi uus hooldus teha. Suverehvid olevat juba tegelikult läbi ning talverehvideks olid all lamellid, millega ka viimane suvi kulgeti. Raske tagaveoline sedaan ja kulunud lamellid? Suveks ehk okei aga talvel ma naist nendega liiklusesse küll ei laseks. Seega tegelikult tuleks ka uued talvekad osta.

Mida ostu-eelne kontroll näitab?

No ei vastanud kõik päris reklaamitule. Kuid samas auto ise tundus ju viisakas ja varustustase ka hea. Lisaks selgus veel, et kuulutuses reklaamitud läbisõidule oli vahepeal 6 000 kilomeetrit ka juurde lisandunud. No hea küll… Kuid teeme igaks juhuks ikkagi ostu-eelse kontrolli ka ära. Pole ju tuhande eurine ront, et kui lähebki kohe katki, siis vanarauas saad pool raha tagasi. Kontrollis tuli paar väiksemat probleemi välja ning lisaks lekkis üks turbo õli – vaja see kindlasti välja vahetada, muidu hakkab külmaga DPF peavalu tekitama.

Teeme siis hinna äkki selle võrra paremaks? Ei! Auto hind on juba niigi aastatega kukkunud ja rohkem ma hinda alla ei lase! Ee… mismõttes? Jutu järgi pidavat ju tehniliselt kõik väga hea olema aga turbo lekkimine pole just kaks-eurot-ja-korras teema. Proovisin veel nii hea ja kurjaga, et äkki ikkagi saab need numbrid madalamaks, kuid täiesti tulemuseta. Tuju läks pisut alla ning tekkis isegi kerge vastumeelsus seda autot enam osta. Seda enam, et tegelikult eelarve mõttes ta jäi mu jaoks pisut kalliks arvestades seda, kui palju sinna oleks pidanud veel raha rehvide, hoolduse, pisivigade likvideerimise ja turbo vahetamise näol juurde paigutama.

Kuna olin palunud müüjal ennast hommikul kodu juurest peale võtta, siis pidin nüüd koos temaga tagasi kesklinna suunas sõitma. Tuju oli veits niru ning piinliku vaikuse tõkestamiseks ajasime pisut mõttetut ümmargust juttu. Kui ta oleks kasvõi 500 eurot hinda paremaks teinud, oleks ma selle auto ikkagi ära ostnud. Ja palju sul siin Eestis neid napakaid üldse võtta on, kes endale Jaguar XJ ostaks? Seega, äkki kaaluks ikkagi uuesti seda rohelist?

Ostu-eelne kontroll vol. 2

Tegelikult jõudsin sisuliselt kogu Euroopa turu vahepeal läbi kammida. Et äkki ikkagi tooks mõne 2013. aasta või uuema eksemplari, kuna nendel on juba 8-käiguline ZF automaatkast, mis on pagana hea asi. Ja äkki leiaks samuti väikese läbisõiduga korraliku eksemplari. Kuid ega eriti hea hinnaga midagi silma ei jäänud. Pane sinna veel toomise ja muud asja-ajamise kulud otsa ning numbrid kasvavad veelgi. Seega üllatuslikult on neid Eestist märksa odavam osta.

Seega tundus see esimesena proovitud rohelist värvi (Taiga Green) Jaguar XJ päeva lõpuks kõige mõistlikum valik. Ilmselt suudaks ikkagi elada ka ilma keyless usteta, roolisoojenduseta ning saaks hakkama ka 6-käigulise automaatkastiga. Sest auto visuaalne seisukord oli ju tegelikult väga hea ning läbisõit ka praktiliselt olematu. Lisaks oli tal garantii korras vahetatud ka mootor 36 000 kilomeetri läbisõidu juures, mis spetsialistide sõnul pidi pigem hea näitaja olema. Seega uus mootor oli sõitnud vähem, kui 50 000 kilomeetrit.

Ostu-eelses kontrollis selgus, et vahetust vajavad esimesed suured õõtsa puksid ning üks tagumine varras. Lisaks lekkis karteri tihend kergelt õli ning vajas ka vahetust. Sinna otsa siis veel vaja teha sillastend. Müügiplats oli nõus selle võrra ka hinnas vastu tulema ning siis ei pidanud enam pikalt nuputama. Korjasin riiulist eelmise Jaguari pealt alles jäänud registreerimismärgid kaasa ning suundusin Transpordiameti büroosse värsket ostu vormistama.

Ahjaa, ühtlasi kirjutasin kõige selle peale ka Autolehte kasutatud sõiduki rubriiki loo viimase põlvkonna Jaguar XJ kohta. Kellel paberlehte ei käi, siis jutt on ka veebist loetav – Kasutatud Jaguar XJ: ilus ja üle ootuste töökindel, aga mõned valukohad siiski on

---

Jaguar XJ X351 – 2009-2019

Briti autotootja luksussedaani juured pärinevad juba aastast 1968. Sisuliselt püsis kogu disain peaaegu muutumatuna ning iga järgnev põlvkond oli pigem evolutsiooniline ning drastilisi kujustuse muudatusi ei tehtud. Viimane põlvkond aga murdis selle tabu ning Ian Callum’i poolt disainitud X351 oli võrreldes eelkäijatega hoopis teisest maailmast. Eks oli aeg lõpuks ka midagi uut moodi teha, et ajaga kaasas püsida.

Auto sai varasemast märgatavalt suurem, mida on tunda ka sõitjateruumis. Eelnevate generatsioonide puhul nuriseti, et hoolimata meeletust pikkusest, oli sisemuses ruumi vähevõitu. Retrolik disain lendas prügikasti ning armatuurile maandusid suured ekraanid nii näidikutepaneeli kui ka keskkonsooli. Põhjalikum facelift toimus aastal 2015, mille käigus kaasajastati põhjalikult nii tehnilist poolt kui ka juhiabisüsteeme. XJ järgmist põlvkonda nähti aga juba täis-elektrilisena. Paraku jäi see aga tulemata ning antud mudeli tootmine lõppes aastal 2019 ning järglast talle ei tulnudki. Seega jäi X351 Jaguari luksus-sedaani viimaseks taieseks.

---

Facebook & Instagram