Mercedes A140 – 300€ Challenge stardipauk

#23 Mercedes-Benz A140 ’97

Nagu juba oma FB kanalis mainisin, siis täpselt ei saa aru, kas leian ise lollid ideed üles või nemad leiavad mind. Seekord vist juhtus isegi see viimane variant – sain ühelt lugejalt kirja, et võiks vahelduseks proovida sõita mõne vanaraua hinnaga müügis oleva aparaadiga. Kui esimese hooga ei võtnud ma seda liiga tõsiselt, siis pika peale hakkas haamer kuklas vasardama ja juba avastasin ennast alternatiivsetes müügiportaalides vanu ronte otsimas.

Plaan oli pealtnäha üsna lihtne – leida maksimaalselt 300 euro eest sõitev auto, millel on vähemalt kolm kuud ülevaatust peal ja siis proovidagi sellega 3 kuud hakkama saada. Remontida võib ainult kõige hädapärasemaid asju ja tingimusel, et sellega peab ise hakkama saama ning kupüüre töökotta ei vii. Kui remont (ehk siis varuosad) juba maksaks üle 30% auto hinnast, siis sellega enam tegema ei hakka ja vaataks, palju Kuusakoski tema eest kaalu peal raha välja käib.

Rääkisin oma uuest ja lollakast plaanist ka mõnele sõbrale ning üks neist – Margus – võttis sellest ideest ka tuld. Ja asusime koos usinalt kuulutusi läbi lappama. Justkui võiks eeldada, et odavaid ronte on jalaga segada. Reaalsus on aga hoopis midagi muud ning kuigi vastavas hinnaklassis on terve posu masinaid müügis, siis ülevaatusega eksemplari leida oli peaaegu võimatu. No lihtsalt ei ole. Ja ükski neist müügis olevatest ei läheks ka tugeva sundimise peale ausalt ning puhta näoga ülevaatuselt läbi.

Esimene võitja!

Eelmise neljapäeva õhtul sain Marguse käest ootamatult telefonikõne. Ta oli üsna elevil ning seda ka põhjusega – leidis kehtiva ülevaatusega SAAB 9-5, tingis hinna veidi paremaks ning ettemääratud piirsummast sai selle kätte isegi odavamalt. No pagan, tuleb nüüd ennast tõsisemalt kätte võtta ja ka kiiresti midagi leida. Aga no reaalselt ei ole kohe mitte midagi võtta! Ja hinnaklassi kõrgemaks ka ajada ei taha.

• 

• 

Usinama tuhnimise peale suutsin leida ühe Hyundai Accidenti. Tootmisaasta oli 1999, mootoriks võimas 1.3 liitrine bensiiniõgard oma 55 kilovatiga. Aga ülevaatus oli kohe lõppemas. Tõmbasin kõne peale ning omanik arvas, et uue ÜV saamine ei ole probleem. Hinnalipik autol 250 eurot. No kurat, meil vist on võitja. Läksin igatahes autot vaatama. Kusjuures piltidelt oli ta isegi koledam, kui päris elus ja sõita oli… eee… lihtsalt halb. Aga käima läks, pidurdas ja sidurdas. Omanik lubas minna uut ülevaatust tegema ning pidi helistama, kui asjaga korras.

Istusin ja ootasin nagu väike laps jõuluvana. Millal see telefon heliseb ning tuleb teade, et saame kokku ja vormistame auto ringi. Läks tund… Siis juba teine tund, kuni lõpuks tuli kõne: heitgaasi näite ei saa kätte, kuna summuti on nii hõre. No pagan. Ise seda vahetada juba ei viitsi isegi siis, kui hinda veel saja võrra alla saaks… Tagasi nullis. Ühtpidi olin pettunud, teistpidi rõõmus. Rõõmus, et ei pea 3 kuud eriti halva käigukastiga sõitma. Äkki ikkagi leiaks midagi edevamat ja ägedamat?

Kas on lootust üldse midagi leida?

Mis seal ikka. Tõstame hinnaklassi ja panustamine tingimisele. Ja seis ei läinud oluliselt paremaks. Lõpuks suutsin kaks masinat leida – Toyota Paseo, hinnaks 400€ aga asus kusagil Lõuna-Eestis ning teisena jäi silma Mercedes A-klass sama summa eest ning Tallinnas. Ülevaatus suisa peaaegu aastaks peal. Piltidelt nägi päris õnnetu välja aga otsustasin siiski müüjale kõne teha.

Nohuse häälega Dmitrii võttis telefoni vastu. Uurisin, kus auto asub, kas saab vaatama tulla ja kas ta ikka võtmest käima ka läheb. Ning kas on ka reaalne võimalus see enda nimele vormistada. Ausalt öeldes peale seda telefonikõne kohe päris tükk aega mõtlesin, kas ma ka tegelikult julgen sinna Kopli taha lõppu seda aparaati vaatama minna… Äkki peaks kellelegi veel ütlema kuhu ma lähen? Et noh, äkki ei tule enam tagasi või nii. Või võtaks igaks juhuks kellegi kaasa, et äkki vähemalt üks saab põgenema? Ja kui palju üldse sularaha julgeb kaasa võtta? Ning kui auto ja hind peaks sobima, siis kuidas sealt kahe masinaga tulema saaks, sest et mitte kumbagi poleks julgenud sinna jätta.

Siiski oli vaja seda aparaati ikkagi vaatama minna. Õnneks oli ühel sõbral võimalik ka kaasa tulla juhuks, kui mingi ime läbi peaks tehninguks minema ning saaks siis mõlemad autod sealt pommiaugust kohe ära tuua. Kohapeal selgus, et Dmitrii oli täitsa laadna vend ning toimetas mingisuguses autotöökojas. Mersu muidugi nägi sama õnnetu välja (või veel õnnetum), kui müügipiltidel. Igatahes sain võtme ja proovisin selle risu käima panna. No algus ei olnud just paljulubav – starter käis ringi aga mootor käivituda ei tahtnud. Vähemalt lubas paaril korral.

Ta käivitus!

Peale mitmendat katset hakkas aga A-klassi süda tuksuma, kuid suri veel mõned korrad välja. Kogu käiguvahetuse süsteem jäi esimese hooga segaseks – käigukang nagu manuaalkastiga autol ikka, kuid siduripedaal puudus. „Poolautomaat“, selgitas Dmitrii. No midagi sellist polnud minu silmad igatahes kunagi varem näinud. Kuidagi nii mõistuse vastane on panna käik sisse ilma, et siduripedaal samal ajal all poleks. Üllatuslikult kogu see krempel täitsa toimis ja asusin kergele proovitiirule. Kui pidurid toimivad, tuled põlevad ja hinna parajaks saab, siis tuleb ära võtta.

„Kui sa kolmesajaga lepid, siis viin selle risu siit minema…“ ning hetk hiljem olimegi ostu-müügi lepingut täitmas. Enne ära sõitu näitas Dmitrii veel kiirelt ühte trikki auto juures – nimelt ei pidavat mootor külma ilmaga just kõige kergemalt käivituma ning selle vastu aitab, kui pihustada breakcleaner’it õhuvõtuavasse. Sain kauba peale purgitäie seda sama kavalat aerosooli kaasa ning vurasin oma värske ostuga minema. Krt see käiguvahetuse loogika oli ikka nii võõras ja harjumatu. Korra suutsin ikkagi harjumusest ka sidurit vajutada ning sellega rattad normaalselt blokki lasta.

Päeva lõpuks olingi leidnud omale kolmesaja euro eest toimiva pilli ning challenge võis alata. Risu… aga selle eest ikkagi Mercedes. Täiesti hämmastav, et vahemikus 1997 – 2004 müüdi neid lausa 1.1 miljonit eksemplari. Üle miljoni inimese arvas, et tegemist on toreda ja vahva autoga ning ostsid sellise puki uuena esindusest. Vot sellest ei saa ma enam aru…

---

300€ Challenge reeglid:

• Auto ostuhind ei tohi ületada 300€, mida odavam, seda parem
• Ülevaatus peab kehtima vähemalt 3 kuud
• Leitud rondiga tuleb koos 3 kuud elada ning vähemalt 2x nädalas sõitmas käia. Miinimum nädalale kilometraas – 50km
• Remonditöökotta ei tohi raha viia – ise võib nokitseda ja vajadusel tükke vahetada
• „Tuunida“ võib ja lausa peab!
• Kui auto annab saba ja teda pole võimalik enam taastada, siis läheb vanarauda
• Kui masin peab mingi ime läbi kolm kuud vastu, siis võib selle vastavalt enda fantaasiale ära realiseerida
• Rondist tuleb teha iganädalane kokkuvõte

Nädala kokkuvõte peab sisaldama:

• Auto andmed
• Ostuhind
• Kõik kulud, mis on tehtud peale ostmist
• Kõik vead, mis olid kohe küljes
• Kõik vead, mis on jooksvalt avastatud
• Uued asjad, mis on vahepeal p*rse läinud
• Mida vahepeal ise remontinud oled
• Milliseid tuuningu elemente oled lisanud
• Sõitmisega kaasnevad hädad või rõõmud

Seega, kes soovib selle challenge’ga liituda, siis kiirelt-kiirelt ronti otsima!

Minu jaoks läks kell käima täna – 26.10.2020. Ja nüüd siis kolm kuud imelisi sõiduelamusi….

Jooksvalt saab kogu jamaga kaasa elada ka 100auto FB kanalis.

---

Mõned lugejate kommentaarid auto kohta:

Margus:

Max nädal peab sul see käru vastu

Raimond:

Ma olen ühe korra istunud A klassis. See oli mingitel asjaoludel kui ma veel ülikooli ajal arvuteid parandasin. Keegi oli ostnud kõige odavama komplekti arvuteid, mis Eesti saada oli oma ettevõtele ja midagi siis seal oli korrast ära. Omanik või juht oli naisterahvas. Ma ei mäleta miks, aga mingil põhjusel pidime koos temaga kuhugi midagi juurde tooma minema ja tema viis mind oma Mercedesega. Ta oli väga pahur, et see odav arvutipahn ei töötanud. Igal juhul oli see minu jaoks esimene kord Mercedeses sõita. Ma olin neid A klasse linna liikluses ikka imestanud, et selline kõrge karp. Sisse istudes jäi ikka suu lahti. Milline õudne kits. Nii kummaliselt kõrge ja ebalev istekoht. Sihuke tunne oli, et tahaks kusagilt kinni võtta, sest kohe läheb ümber või laguneb laiali. Selline mälestus on, et nagu oleks istunud auto katusele sõitmiseks. Nii ebamugav. Seejärel muidugi kogu see salong oli nii odav plast, et Ladas on olukord parem. Ma ei jõudnud ära imestada kui absurd see auto oli nii välimuselt kui sõiduomadustelt.

Ma arvan, et keegi Saksamaal mõtles, et kuidas keegi ära tappa. Siis tuli luua selline auto ja siis kuidagi sundida vaenlane see ära ostma. Kui väljast veel OK, aga sisse istudes lihtsalt lämbub oma okse sisse kui näeb seda värvilahendus ja surebki ära

Huvitav, kes oli selle auto ostja üldiselt võttes. Kes läks MB esindusse ja tegigi sellise ostu. Nagu käis oma raha välja sellise asja peale

Et mida ta mõtles. mis pani nii otsustama?

Neid on ju üsna palju liikumas tegelikult. Hollandis ja seal pool veel eriti palju

Et inimene tahtis pisikest Mercedest? Et ruumi polnud, aga MB märk pidi peal olema

Et ettevõtte, kes on maailmale andnud ühed kõige ilusamad autod on teinud ka ühed kõige koledamad

Ja sina ikka pead need kõik ära proovima