#9 : Jaguar XK8 Convertible 4.0 1997a
Kalendri järgi oli justkui kevad juba ammu käes, aga sellist sügelust polnud veel tekkinud, et tahaks kangesti kabrioga sõita. Külm ja vastik ja vihmane. Ilmselt oleksin lasknud tal veel rahulikult garaažis norsata, kui äkitselt maandus postkasti üks kiri, milles paluti Jaguari osalema ühel fotoshuudil.
No aga miks mitte. Mingil hetkel peaks ta niikuinii üles äratama ning hea ettekääne selleks oli nüüd olemas. Vaja ainult auto korralikult puhtaks lakkuda, uus aku peale panna ning las edevad pildid tulla! Kuna eelmise hooaja lõpus näitas aku juba tõsiseid väsimuse märke, tuli alustuseks suunduda Automaailma uue saja-amprise järele.
Kes aga pikka teksti lugeda ei viitsi, see saab samast ettevõtmisest kiire telefoniga-filmitud-ja-suvaliselt-kokku-monteeritud käkist ülevaate (isegi ühtegi kordusvõtet ei viitsinud teha).
Alustuseks tuli uus aku toimetada garaaži, kus Jaguar XK8 puhkas. Loomulikult oli vaja ju minna äsja soetatud Corvette’ga, mis aga osutus ühe aku transportimiseks üsna ebamugavaks aparaadiks. Kõrvalistuja jalge ette see ei tahtnud kuidagi mahtuda, seega tuli akumulaator tõsta pagasiruumi. Jep, see on Corvette üks tugevusi – ligipääs on tülikas ning kitsas ja boonuseks on oht tagatiib raske akuga mõlki lüüa.
Tutikas aku peale?
Igatahes kohale ma jõudsin ning garaaži ukse avades polnud see vaatepilt nii nunnu nagu mäletasin. Võibolla oleks pidanud Jaguari enne talveunne panekut ka korralikult ära pesema? Kindlasti oleks pidanud, aga iga aasta jääb see alati suhteliselt viimasele momendile, kui ilmad on juba külmad, pimedad ja vihmased. Ja eelmine aasta jõudis ta tuttu alles nii novembri keskpaigas.
Sõber oli pannud vana aku juba aegsasti laadima ja olevat ka seda talve jooksul paaril korral teinud. Siiski olin veendunud, et see tuleb ära vahetada. Sest igal kevadel on talle senimaani uut patareid vaja läinud. Aga äkki ikkagi prooviks, kas läheb käima? Korjasin laadija küljest ära ja keerasin võtit. Ei midagi. Isegi tuled armatuuris ei läinud põlema. Noh, sama seis, mis iga kevad.
Seega tuli tutikas aku Corvette pagassist ettevaatlikult välja sikutada. Ja siis, kui hakkasin vana patareid lahti ühendama selgus, et ühte klemmi polegi peal… No see võiks pisut ka seletada, miks armatuuris tuled kuidagimoodi süttida ei tahtnud. Klemm peale ja katse kaks. Tahtis küll pisut pikemalt starterit saada, kuid plaks ja V8 ärkas ellu. Oot, kas see oli nüüd ühekordne vedamine või tõesti on vanas akus elu sees ja olin ilma asjata uue ostnud? Noh, paar käivitust veel ja küll ta siis küpse on.
Mingid kahtlased läbipaistva vedeliku tilgad jäid aga garaažipõrandale maha. Esimese hooga ei osanudki pakkuda, mis pagana asi seekord siis lekib. Aga kui katus jube laisalt ennast maha kooris, siis võis aimata, et häda paikneb just katuse õlipaagis. Mõnus! Seega tuleks jälle aeg töökotta broneerida. Jah noh, neid hädasid on tal tegelikult veel, mis mehaaniku kätt tunda saada tahaksid.
Kevadine suurpuhastus
Järgnevad neli-viis tundi möödusid auto salongi puhastades. Kuna hooaja lõpus käis ta ühest töökojast teise, siis lisaks talve jooksul kogunenud tolmule oli vaja ka õliseid näpujälgi minema peletada. Tolmuimeja, kalts ja mitu ämbritäit puhast vett, mis üsna kiiresti taas mustaks tõmbus. Lõpetuseks veel mikrofiibri ja korraliku interjööripuhastuse keemiaga üle. Pilt läks ikka päris heaks ja auto tundus kohe märksa värskem. Välipesu on õnneks üsna lühike ettevõtmine, kuna kereplekki just liiga palju pole. Katus tahaks saada veel spetsiaalset keemiat, et korralikult puhtaks saaks ning päikese eest kaitse ka peal oleks.
Üks asi, mida peab raamideta küljeklaaside puhul arvestama on see, et kui aku korra maas käib, siis tuleb aknaid nö. uuesti õpetada. Loomulikult oli lastel vaja auto pesemise ajal käia ukselinke kiskumas. Ust avades vajub klaas umbkaudu sentimeetri jagu alla ning üles tagasi ei lähe. Ja kui seda lingi kiskumise protsessi nii neli-viis korda korrata, siis on üsna lihtne survepesuriga veejuga salongi suunata. Seega vaja kaikaga lapsed autost eemale ajada, süüde sisse ja aknad taas üles lasta. Ja nii ikka mitu korda järjest…
Akende õpetamise protsess on muidugi iseenesest suhteliselt lihtne – lased klaasi nupust täiest alla, hoiad lülitit veel senikaua peal, kuni käib klõps. Seejärel tuleb sama protsessi korrata ülemises asendis ning voilaa, asi paigas. Teed ukse lahti, aken vajub pisut alla. Lööd ukse kinni ja aken tõuseb kenasti üles tihendi vahele tagasi.
Aga kui Jaguar sai lõpuks puhtaks küüritud, siis nägi ta taas pagana hea välja. Vähemalt minu arust. Sinna otsa oli tarvis teha ka pisike kruiis, et talvega silindritesse vajunud õli saaks kenasti välja põleda. Polnud just palju vaja sõita, et aru saada, miks see auto on mul juba viimased seitse aastat alles püsinud – soe ilm, katus maas ja saateks mõnus V8 lõrin… Pagana mõnus on ikka. Hetkega ununevad kõik tema vead ja ebaviisakad rahakoti kallal käimise kombed.
