Mercedes-Benz 300 D W124 – kõige ökonoomsem auto üldse?

#34: Mercedes-Benz 300 D W124 ’92

Ehitame nüüd ainult elektriga liikuvaid autosid, sest see on jube roheline ja ökoloogiline! Elekter tuleb ju pistikust ning need autod ei aja summutist tossu välja. Kõik on ilus ja roheline. Juba on näha, kuidas kogu see teema maailma päästab – kaelkirjakud saavad kolm varssa korraga, liustikud taastuvad ning jääkarud saavad mööda jääd teisele poolusele pingviinidele kosja minna.

Enam ju ei põletata särtsu saamiseks hunnikute viisi sütt ja põlevkivi ning elektriautonduse jaoks pole tarvis kusagil teises maailma otsas kogu maastikku tagurpidi keerata, et väärismetallid kätte saada. Elame ikka mõnusas ajastus ning endale ja teistele valetamine tagab rahuliku une. On ikka ühed maailma-päästjad need elektriautode tootjad ja ostjad!

Reaalsuses on aga üks vana W124 loodusele palju sõbralikum toode. Jah, toru otsast tuleb diisli-tossu ning eks see kütus tuleb ka naftast ümber töödelda ning kuidagimoodi siia tanklatesse kohale vedada. Aga ta on juba väga ammu aega tagasi valmis ehitatud ning tema pika-aegne kasutamine jätab kohe kindlasti väiksema jalajälje, kui iga paari-kolme aasta tagant endale uus elektri-krüsa hoovi vedada.

Burger ja friikad

See vanakooli OM603 Mercedese diisel on üks paganama pommikindel aretis. Kui nii mõnelgi uuel autol võid mootori peale 200 000 kilomeetri läbimist nurka visata, siis kolme-liitrise W124 diisli jaoks on 300k odokal alles sissesõit. Pool milli pole probleem ning korraliku hooldamise juures on ka miljon kilomeetrit täiesti reaalselt püütav. Ehk kunagi tehti asju, mis päriselt kestsid ning juba seetõttu on nad vähem keskkonda lagastavad.

Lisa-boonusena suudavad need vanad mootorid tarbida peaaegu kõike, mis põleb. Või noh sellist kraami, mis vähemalt oma olemuselt meenutab diislit või õli. Mine aga kraabi natukene Mäki ukse taga ning ehk antakse sulle ämbriga vana fritüüri-õli. Kurnad selle läbi ning kallad aga paaki. Hea jutumees oled, siis äkki makstakse veel pealegi, sest summutist tulev friikate lõhn võib neile kundesid isegi juurde meelitada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et viisakas konditsioonis diiselmootoriga W124 on üks taaskasutuse musternäidis. Jäta see tutikas elektriauto poodi, kui tahad ikkagi päriselt maailma päästa. Et siis tassime nüüd kõik vanad Mersud siia kokku ja hakkame nendega sõitma? Noh, tegelikult ju tahaks neid moodsaid vidinaid ka, mis uutel autodel küljes on. Vahepeal on tehtud ka märkimisväärne hüpe turvalisuse ja mugavuse suunas. Ja lisaks ei taha ju vaene ka välja näha…?

Hoiame elektrit kokku!

Detsembrikuu elektriarvete nägemine sundis nii mõndagi kohe aluspükse vahetama? Magu tõmbus krampi ning konsumeeritud toit väljutas end planeeritust varem ja ette hoiatamata? Eks ma isegi mõtlesin, kuidas saaks siis elektri pealt kokku hoida ning panin kirja 5 lihtsat nippi:

* Soeta endale auto, millel on vändaga aknad. Nii saad aknaid avada ja sulgeda elektrit kulutamata!
* Sõida parktuledega! Esitulede halogeenlambid on elektriröövlid!
* Ära kasuta suunatulesid! Ka need tarbivad elektrit.
* Ära lülita raadiot tööle! Muusikat kuula telefonist kõrvaklappidega. Telefoni saab laadida töö juures või sõbral külas käies.
* Starter tarbib ka palju voolu. Võimalusel pigem lükka auto käima!

Vähemalt minu arust on need väga head mõtted! Ainuke asi, millega Mercedese puhul alt läksin, on see automaatne käigukast, mis sinu eest ise käike vahetab. Paraku aga seda juba käima ei lükka ning starter tarbib endiselt voolu. No ikka korralik möödapanek. Seega võimalusel vali kindlasti manuaalkast!

Metsikult lisavarustust

Aitab sellest jääkarude teemal jäuramisest ning räägiks pisut ka konkreetsest autost. Üks vuntsidega sakslane astus 1992 aastal Mercedese esindusse, et osta endale uhke musta värvi auto. Kindlasti oli ta vuntsidega, sest 90-ndatel olid kõigil vuntsid. Ka toona pakuti igasugu huvitavat lisavarustust, mille eest tuli paraku pisut ka juurde maksta. Aga vuntsil oli kogutud täpselt W124 baashinna jagu Saksa markasid (DEM). Tegelikult oli tal pisut veel kõrvale pandud, sest mootoriks valis ta siiski kolme-liitrise diisli, mitte olematute kilovattidega kahese või kahe-poolese.

Linnutaks nüüd pisut ka neid lisavarustuse lahtreid? Aga milleks? Või tegelikult, katuseluuk võiks ju ikka olla. Ja käigukast võiks ka ise käike vahetada… Jah, sai hea, rohkem polegi midagi vaja. Seega aknad käigu vändaga, konditsioneeri ei taha, sest sellest võib kurk haigeks jääda. Juhipoolset peeglit saab kenasti kangist sättida aga kuna kõrvalistuja poole ei ulatu, siis see käib nupust ja elektriliselt.

Riidest sisu peal on talvel pisut soojem istuda, kui naha peal, seega pole ka istmesoojendusi vaja. Mida vähem nuppe on armatuuril, seda lihtsam on nende funktsioone ka meelde jätta! See kõik ei ole kindlasti koonerdamine vaid pigem praktiline lähenemine – less is more ! Kui üldiselt nii planku autot ise pigem ei ostaks, siis vana masina puhul on lisavarustuse puudumine hoopis omamoodi äge. Eriti just need vändaga aknad.

Sõiduomadused

Tegelikult mõtlesin päris pikalt, kas ma tahan endale ühte W124 ning kas ma ka tegelikult viitsiks temaga sõita. 17-ndal veebruaril 2022 tähistab see proua juba oma kolmekümnendat juubelit. Vahepeal on aga autod läinud mugavamaks, juhitavus paremaks jne. Okei, päris ainsaks ja igapäeva sõidukiks ma poleks teda ilmselt võtnud. Kuid pühapäeva- või hobiautoks on ta tegelikult päris äge.

Isegi vana Mersu rool on mõnusalt kerge ning pöörderaadius fantastiline. Küll aga puuduvad kõikvõimalikud juhiabisüsteemid, mistõttu pead ise seal rooli taga pisut rohkem mees olema. Libeda tee peal on lamell-rehviga seda diisli-jõudu küllaltki raske maha saada. Kuid ta on oluliselt krapsakam, kui oskasin oodata – kickdown’iga hüppab see kolme-liitrine diisel kohalt nagu noor jänes (selline pisut laisem noor jänes).

Vedrustus on pehme, vanad vedruistmed pigem mugavapoolsed, kuid kogu see kombo ei kannata kindlasti hoogsalt kurvide läbimist – kaldumist on lihtsalt üksjagu palju. Kuid ega kihutamine sobigi ühe vana W124-ga kuidagimoodi kokku. Pigem on ta selline mugav kruiiser. Sada kilomeetrit tunnis on endiselt saavutatav, kuid see võtab pisut aega. Küll aga on kütusekulu hämmastavalt väike – olen vaid ühe korra tankinud ning päris palju kilomeetreid maha vuranud aga endiselt pole diisel paagist otsa lõppenud. Müstika! Täpseid numbreid ei oska öelda, aga no ei kulu seda kütust…

Kiire ja lihtne stange vahetus

Pisut nüüd ka remondi-juttu. Autol oli ju stange nurk katki ning see rikkus kogu fotoshuudi ära. Natukene nagu kole peale ka vaadata ning võiks ju korda teha. Aga kus kohast sa leiad täpselt õiget tooni ja terve originaali? B-osa nagu ei tahtnud võtta ja värvimisest oli samuti soov pääseda. Abi tuli seekord sotsiaalmeedia erinevatest autogruppidest ning ühel Lõuna-Eesti härral oli täpselt õige detail olemas. Ainult mõned praod sees.

Piltide järgi tundus ka toon õige olema. Parem siis juba see paari praoga õige originaaltükk ning katsub leida töökoja, kes stange ilusaks teeks. Reval Grupis tehti plasti keevitus ära ning probleem justkui lahendatud. Aga ostetud vidinal oli see keskmine must liist jube kriimuline ja kole. Vaja siis vanalt kaitseraualt ilusam plast ümber tõsta. Tõenäoliselt käkitegu…

Ah, teen selle vahetamise ise ära. Kui raske see ikka olla saab. Aga kuna õues külma käes ei viitsiks käkkida, siis lunisin ennast Feliksi garaaži toimetama. Alustuseks selgus kohe, et stange kätte saamiseks tuleb esituled eest ära korjata. Sellel hetkel lõi mul jälle see kahe vasaku käe sündroom välja, kus mutrivõtmed ei taha mitte kuidagi käes püsida. Tundus juba ette tüütu tegevus.

Aga need kroomliistud?

Feliksil on vist hoopis kaks paremat kätt, sest mõne hetkega oli ta esituled küljest korjanud ning ka stange maha võtnud. Järgmiseks etapiks oli mõlemalt pamperilt musta plastikust liistu eemaldamine. Uuel remonditud tükil ei tahtnud need kruvid aga kuidagi välja tulla ning selle tulemusena murdusid plastikust kruvipesad küljest. Õnneks selle ilusama liistu eemaldamine läks suhteliselt valutult ning kõik jäi terveks.

Kuid siis selgus, et vanal põrkeraual olid peal kenad kroomliistud, mida uuel ei olnud. Kroomi on kindlasti vaja! Mida siis nüüd teha? Kaks detaili sai omavahel pitskruvidega kokku pandud, et saaks liistude aukude kohad kenasti ära markeerida. Selline imevahend, nagu akutrell, suristas plasti sisse uued pesad ja kroom sai oma ettenähtud kohale tagasi. Siiski oli kogu protsess paras pusimine ning suurema osa sellest tegi ikkagi Feliks ära. Nii palju siis sellest, et tulen korra kasutan su garaaži ja teen kõik ise…

Kuna olin täiesti kogemata juba W124 kuulutuse üles lükanud, siis helises ka poole protsessi peal telefoni. Üks huviline tahtis autot kaema tulla. Noh, vaadata saab, kuid paraku proovisõit peab jääma mingile muule ajale. Vähemalt on hea mootorit üle vaadata, kui tulesid ees pole. Näeb palju paremini kohe! Kokkuvõttes kestis kogu see stange vahetuse protsess ligemale 2,5 tundi ehk suutsin kenasti Feliksi tööpäeva ära solkida.

Mis siis nüüd edasi?

Kuidagi isegi üllatavalt tore on selle vana pensionäriga ringi kulgeda. Aga aeg tiksub peale ning võiks ju 100-ni jõuda ikka enne, kui ise pensionär olen. Seega tuleb Mercedes nüüd kiiremas korras ära turustada või millegi uue ja huvitava vastu ringi vahetada. Kuid kuidagi niruvõitu on see valik järelturul ja polegi väga põnevaid eksemplare, millele ise vahetuspakkumisi saata…

Tegelikult oleks tore vahelduseks auto eest ka raha saada, siis on asenduse otsimise valik justkui laiem. Mida uut täpsemalt hoovi tahaks? Üks järjekordne loll mõte on kuklas, kuid salaja loodan, et see reaalsuseks ei saa. Või äkki ikka saab?

Ahjaa, igaks juhuks sai ka õlivahetus ära tehtud. Väidetavalt oli seda viimati eelmise aasta kevadel tehtud, kuid selles ei saanud 100% kindel olla ning tundus mõistlikum uus mahl sisse panna. Feliks asendas veel ühe läbi mädanenud kümne eurose summuti klambri ära, mille vahelt tuli Mersule sobimatut plärinat. Sai kohe palju vaiksem!

---

Pisike video ka FB keskkonnas sellest Mercedesest