Jaguar XK8 Convertible 4.0 V8 – viimane sõit

Jaguar XK8 Convertible 4.0 1997a

Naistel on omadus aeg-ajalt asju üle dramatiseerida… Seega kui sain oma proua käest kõne, et Jaguar põleb, siis esimese hooga mõtlesin, et ju see on mingi pisikene kärsakas ja ilmselt väiksest kärbsest on saanud elevant. No kui põleb, siis pagasiruumis on ju kustuti… Aga kui tuli lause, et ma nüüd lõpetan kõne ja helistan päästeametisse, hakkas mulle lõpuks koitma selle jama tegelik ulatus.

Kui siin juba esimese lausega libedale teele läksin, siis saen pisut veel istumise all olevat oksa ehk proovin juhtunu ümber jutustada naiselikus stiilis ehk ohtrate teemasse mittepuutuvate kõrvaliste detailidega ja sündmuste kirjeldustega, mida võiksin vabalt ainult enda teada jätta. Sest kui asja meeste kombel seletada, piirduks kogu lugu ilmselt ühe lausega – Jaguar põles maha, taastamisele ei kuulu ning tuli sai alguse suure tõenäosusega kütusesüsteemis tekkinud lekkest.

Mis siis ikkagi täpsemalt juhtus ja kuidas sündmused Ülemiste Keskuse parkimismajas lahti hargnesid?

Wales’i ralli ja teine kiiruskatse

8. juuli 2024. Puhkuse esimene päev. Kellel on väikesed lapsed, siis need ilmselgelt teavad väga hästi, et kogu see üritus ei kvalifitseeru päriselt puhkuse alla. Oled nüüd hoopis ise paar nädalat lasteaia kasvataja. Lihtsalt tööl ei pea käima ja hea õnne korral saad kauem magada. Ja no siis magasingi kohe esimesel päeval kohe päris kaua. Proua oli läinud juba linna peale oma toimetusi tegema ning kuna ilm oli ilus ja päikeseline, siis läks parklast loosi lahtine Jaguar XK8.

Kuidas on võimalik väikeste lastega nii kaua hommikul üldse voodis olla, te küsite? Poiss oli ostnud oma sünnipäevakingiks saadud rahade eest Play Station’i ning kui vanemad tudivad, saab süüdimatult telekamänge mängida. Kui olin oma hommikukohvi lõpetanud, otsustasin eeskujuliku lapsevanemana selle peo neil ära lõpetada ning jätkata hoopis ise eelmisel õhtul kuue euro eest ostetud WRC 8 mängimist. Lapsed, minge te nüüd joonistama, mul on vaja Wales’i ralli ära sõita!

Üsna vastikud kiiruskatsed – teed on kitsad ja kurvilised ning lisaks väga hüplikud. Lisaks pole ma veel selle PS-i puldiga väga hästi sina-peal. No liiga hästi just ei läinud ning närv tõmbas vaikselt mustaks. Esimesel kiiruskatsel alles kümnes koht… Proovib siis järgmisel rohkem keskenduda ja pingutada. Ning täpselt poole katse peal heliseb telefon. No pagan küll!

Kui hull see olukord siis tegelikult on?

Jube ebameeldiv on, kui keegi sind mängimise ajal segab. Seda enam, et sellist aega ja võimalust kipub jube harva tekkima. Aga veelgi ebameeldivam oli kõne sisu – meie Jaguar põleb Ülemiste Keskuse parklas ja kõik temakese asjad jäid autosse! Mis mõttes põleb ja kui palju põleb? Võta pagasiruumist tulekustuti ja kustuta ära… Kõne ei kestnud väga pikalt kuna proua arvas, et ta peab nüüd kindlasti Päästeametisse helistama.

Pool-unine ja kehvast Wales’i ralli katsest ärritunud aju hakkas olukorda protsessima. Kas see on mingi väike kärsakas ja viskas lihtsalt veidi suitsu üles? Eelmine hooaeg sai ju kapoti all kõik potentsiaalsed jamad justkui ära likvideeritud. Vahetusse läksid nii klapikambri kaaned kui ka tihendid, mille vahelt õrnalt õli immitses. Kas hakkas uuesti lekkima ja nüüd see õli kärssab? Ei tohiks ju… Töö sai päris korralikult tehtud. Äkki siis ei saanud vana lekke jäljed piisavalt hästi puhastatud ning nüüd see vana õli võttis veidi suitsu üles?

Aga proua hääletoon ning kõne kahtlaselt lühike kestvus tekitasid korraliku ärevuse. Ju on ikka päriselt midagi pahasti… Haarasin eelmisest õhtust toolile vedelema jäänud lühkarid, leidsin kiiruga ühe särgi ka selga, plätud jalga ning tuiskasin Mondeoga Ülemiste suunda. Samal ajal käisid peast läbi kõikvõimalikud versioonid sellest, mis võis juhtuda – mingi pisike kärsakas kapoti all, mis tekitas asjatu paanika ning teine äärmus, et auto on maani maha põlenud. Seda viimast varianti ei tahtnud ma aga kuidagi uskuda. Ma lihtsalt polnud valmis sellega leppima…

Kus suitsu seal tuld…

Sõidad mööda Järvevana teed ning tunned, kuidas pulss järjest üles kerib. Hirmsasti oleks tahtnud gaasi-jala sirgeks vajutada, et võimalikult kiiresti sündmuskohale jõuda. Kuidagi hambad ristis suutsin siiski piirkiirusest kinni pidada. See teekond tundus lõpmata pikk ja järjest rohkem kujutasin juba vaimusilmas ette maani maha põlenud autovrakki. Kiire kõne veel prouale, et kus kohas ta täpsemalt paikneb, et teaksin kuhu sõita. Parkimismaja teine korrus aga sinna ei saa…

Ülemiste keskuse juurde jõudes sain aru, et asi on halb, kuna kaks tuletõrjeautot olid parkimismajja viiva rea ära blokeerinud. Kuhu või kuidas siis nüüd? Kannakat ka teha ei saa, et minna keskuse ette suurele parkimisplatsile. Sekundiga meenus, et autopesula tagant läheb ka üks kitsas tee, kuhu tegelikult vist pöörata ei tohiks… Aga pöörasin siiski. Järgmised kaks tuletõrje autot olid risti parkimismaja sissesõidu ees. Kuhu ma selle Mondeo panen? Pesula ees olid kohad klientidele. Kas peaks parkimiskella ka panema? Põrgusse see parkimiskell! Kui tekib mingi jama, siis tegeleb sellega hiljem.

Jätsin oma Fordi sinnapaika ja silkasin plätude välkudes parkimismaja suunas. Tuletõrjeautodest rulliti voolikud lahti ning parkimismajast tuli musta suitsu. Pöördusin esimese päästja poole, et see onminu auto, mis põleb ja naine on ka seal, kas võin minna. No kui kannatab seal suitsu sees olla, siis mine… Liipasin siis mööda kald-teed teisele korrusele. Oma autot leida polnud sugugi raske, sest parasjagu ükski teine masin seal korruse peal ei põlenud. Pilt ei olnud sugugi ilus – kõrged lahtised leegid, kogu parkimismaja musta tossu täis ning väga vastik plastiku põlemise hais. Prouat ei paistnud kusagil. Jälle kiire kõne, et kus sa mul oled? Las see Jaguar põleb, aga kas naisega on ikka kõik korras?

Teine sünnipäev?

Turvatöötaja abiga leidsin oma märgade silmadega proua kaubanduskeskuse teise korruse eskalaatorite tagant. Reaalne olukord hakkas lõpuks vaikselt kohale jõudma – seda Jaguari enam ei ole. Olime mõned minutid lihtsalt vaikides teineteise embuses. Tuletõrjeautosid saabus aina juurde. Selline vastik tunne oli sees, justkui oleksid kaotanud kellegi väga lähedase. Oleks see Mondeo seal põlenud, siis oleks mõelnud lihtsalt, et sitt päev. Aga see oli ju meie Jaguar…

Proua oli jõudnud oma muud toimetused ära ajada ning tulnud korra Ülemiste keskusesse paari asja vaatama. Kaldteelt üles sõites vajutas pisut järsemalt gaasi ning siis tundis mingit veidrat kärsakat. Ja vabasse parkimiskohta sisse keerates viskas kapoti alt suured leegid üles veel enne, kui autoga päris seisma jõudis jääda. Kaasa haarata ei jõudnud enam midagi. Käekott koos dokumentide, koduvõtmete ja poole eluga jäi ka autosse. Õnneks oli ta mingil põhjusel oma telefoni eelnevalt jaki taskusse pannud.

Selle pagasiruumis vedeleva kilose kustutiga poleks seal enam mitte midagi teha olnud. Leegid olid lihtsalt juba liiga suured ja ulatusid parkimismaja laeni ning põlevat kapotti lahti kangutada oleks olnud ebareaalne. Mõned parklas viibinud pakkusid ka omapoolset abi ning tulekustuteid, kuid olukord oli lootusetu. Päästa polnud enam midagi. Proua suutis vägagi adekvaatselt reageerida ning kiirelt 112 peale valida. Kuigi ma jõudsin omast arust väga kiirelt kohale, siis Päästeamet oli veel kiirem olnud.

Kuid päästa pole enam suurt midagi?

Kui leegid olid kustutatud ning kogu see suits ja ving hajunud, pääsesin lõpuks auto juurde. Vaatepilt polnud just kuigi meeldiv – kogu kapotialune oli põlenud, esiklaas puruks ja armatuur ka pealtpoolt ära sulanud. Kapott ning esitiib olid tulest hallikaks tõmbunud. Taastada pole siin paraku midagi ning kuna nii vanadele autodele kaskot ka teha ei saa, siis võis umbkaudselt 10 000 eurot korstnasse kirjutada.

Õnneks oli proua käekott koos dokumentidega tulest puutumata jäänud ning päästjad tõid selle kenasti tagasi. Minu suured tänusõnad lähevadki kohapeal toimetanud tuletõrjujatele – lisaks kiirele reageerimisele olid nad väga abivalmis ja ühtlasi ka kaastundlikud. Kõik see tegi endal olemise ja enesetunde kuidagi lihtsamaks ning talutavamaks. Ka keskuse haldusjuht oli äärmiselt mõistev ning abivalmis ja tänusõnad ka temale.

Nii kui suits vaibus, olid kohe kohal ka telekaamerad ja fotograafid ning ühel hetkel oli mul nina all TV3 uudiste mikrofon. Kuid kas ma ikka tahan juhtunu kohta intervjuud anda? Meeleolu polnud just parim ning kodust välja kiirustades seljas ka suvalised napid hilbud, mis vahepeal ka pisut tahmaseks said. Kuna sündmuskohale ruttamisega läks ikka väga kiireks, siis polnud ma jõudnud isegi trussikuid jalga tõmmata… Seega esimene aluspüksteta teleintekas? No muidugi teeme ära!

Mis nüüd edasi?

Positiivne oli see, et ükski kõrval parkiv sõiduk kahjustusi ei saanud, seega igasugust tüütut lisanduvad asja-ajamist oli selle võrra vähem. Aga see vrakk tuleb nüüd sealt ju kiiremas korras ära saada. Kuid kuidas? Ükski puksiir sinna parkimismajja ju ei mahu… Kas otsiks kusagilt kiirelt vintsiga autotreileri ja prooviks ta ise ära lohistada? Pigem ei viitsi ega taha.

Seega tegin mõned kõned targematele ja teadjamatele inimestele ning leidsin lõpuks ühe sobivas mõõdus puksiiri, kes ka parkimismajja manööverdama pääseks. Ainuke häda, et sellel masinal oli järjekord pisut üle kahe tunni. Eks siis tuleb oodata. Seega viisin vahepeal teise autoga proua koju ära, et vähemalt tema saaks sellest olukorrast eemale ning küll mul endal on aega seal hiljem kohapeal passida.

Pisike puksiir pääseski kenasti autole ligi ning suutis ta teiste parkivate masinate vahelt kätte saada. Kuna parem esimene rehv oli tules pisut sulanud, siis jäi parkimismaja kaunistama kena must jutt läbi teise korruse ja alla viiva kaldtee. Maja ees õnnestus tagavara ratas alla kruttida, et edasine teekond avariiliste autode platsile kulgeks pisut ladusamalt. Ja sinna platsile ta minust maha jäigi ning läks otsustasin ta tervikuna sinna samma oksjonile panna. Ilmselt juppidena müües saaks Jaguari eest kindlasti rohkem raha, kuid sellega ei tahaks ma ise tegeleda.

Miks ta ikkagi põlema läks?

Esimene teooria on paar aastat tagasi jõustunud Euroliidu direktiiv, millega sätestati, et peale tehnilise ülevaatuse lõppemist antakse auto omanikele veel 7 päeva armuaega ning kaheksandal päeval toimub juba iseeneslik süttimine, et puuduva ülevaatusega autod tänavatelt eemal hoida. Selle jaoks paigaldatakse ülevaatuspunktides kapoti alla vastav seade, mis siis ettenähtud ajal tule üles võtab. Minu autol saigi sel saatuslikul päeval täpselt see kaheksas päev täis.

Aga kui nüüd pisut tõsisemalt rääkida, siis kõige tõenäolisem põhjus on rike kütusesüsteemis. Kõige loogilisem variant on see, et kütusevoolik võis lahti tulla ning bensiini sattumine kuumale väljalaskekollektorile teeb juba oma töö. Seda enam, et need leegid tekkisid nii järsku ja ulatusid koheselt peaaegu parkimismaja laeni. Õli lekkimine või elektroonika sellist kaost pigem ei põhjusta.

Auto polnud ka remontimata ega hooldamata. Kogu selle omamisperioodi jooksul on sinna sisse mattunud umbkaudu neljakordse ostuhinna jagu eurosid. Ta on mul ilmselt üks ainuke aparaat, mille kohta ma ei ole meelega kulu-excelit pidanud, et oma närvikava säästa. Kui oleksin taibanud ennetavalt kütusesüsteemi üle käia, siis ehk oleks kogu see grilli-pidu Ülemiste Keskuse parklas olemata jäänud.

Mõnelt poolt on tulnud arvamusi, et kehtiv ÜV oleks selle olukorra ka ära hoidnud? Kas tõesti? Kui keegi teab sellist ülevaatuspuntki, kus suudetakse masin nii põhjalikult läbi vaadata ja isegi ette ennustada, mis asi ja millal võib järgi anda, siis palun andke mulle ka teada. Sest näiteks mõned aastad tagasi lendas mul Jaguaril  käigukast laiali, mida ju poleks tohtinud juhtuda, sest ülevaatus ju kehtis….

Igatahes see lõputu remontimise saaga on nüüdseks ühelpool ja see ongi viimane sissekanne minu Jaguar XK8 osas. Aitäh kõigile, kes helistasid ja kirjutasid – see aitas tegelikult väga palju ning ma ei tundnud end selle õnnetuse otsas päris üksinda.

Igatahes vahva varajane sünnipäevakink!

---

Facebook & Instagram